Koukaku kidoutai / Ghost in the Shell (1995)

Koukaku kidoutai
Mamoru Oshii

GitS näol on tgemist ühe kiidetuima anime filmiga, isegi Eesti animekommuunis. Kuna Akira puhul olid teiste kiidusõnad rohkem kui õiged, otsustasin ka GitSi ära vaadata, kuid...

Aastaks 2029 on digitaalne infotulv kogu ühiskonna üle ujutanud. Halastamatud, salapärased arvutihäkkerid - poolenisti masinad, poolenisti inimesed - tungivad salajastesse infopankadesse ja ei tunnista mingeid eetikareegleid. Selle kaose ajal ilmub mängu ´Nukkude isand´, kunstlik intelligents, millel puudub tahke kuju. See intelligents suudab oma ohvreid kontrollida ja nende abil arvutivälise maailmaga manipuleerida. Salateenistus nimega Osakond 9, asub seda kehatut deemonit otsima, et temast tulenev oht likvideerida. (Filmiveeb)

..ei jätnud erilist muljet. Ma ei oskagi paugupealt põhjust välja tuua, miks "tont tuutus" mind ei paelunud. Lugu oli omas žanris korralik, ajati Puppetmasterit taga, esinesid filosoofilised mõttekõlksud inimlikusse kohta siin-seal, oli ka parajalt kõmmutamist. Aga kõik jättis mind külmaks. Tundus selline steriilne, külm ning emotsioonitu. Võib-olla Oshii just seda taotles, kuid minule see meeltmööda ei olnud. Miinusena tooks veel välja halva sujuvuse. Vahel tõuseb tempo ning langeb väga äkiliselt, jättes halva maigu suhu.

Visuaalne pool oli kahtlemata väga hea ning kõrgtehnoloogilist olustikku portreeri väga hästi, animatsioon sujuv ja korralik. Pildi juurde sobis ka Kenji Kawai loodud müstilise ja üksildase tooniga muusika, mis meenutas mulle isegi pisut Akira OSTi. Teksti oli ohtralt ning subtiitrite jälgimisel ei olnud just väga palju mahti ekraanil leiduvaid pisidetaile märgata, kuid dubleeringut ei raatsinud ka kuulata.

GitSi puhul on tegu animega, kus sõnadesse on oma arvamust raske paigutada, olgu see siis kas hea või halb. Peab lihtsalt ise vaatama ning otsustama ise, kas meeldib või mitte. Enda jaoks oli suur oettumus ning vaatamata kenale animatsioonile ja huvitavale muusikale (just nimelt, huvitavale) ei leia mina selles teoses mitte midagi erilist. 6/10.

Järje kavatsen ära vaadata tho.

Black Christmas (1974)

Black Christmas
Bob Clark


Vaatasin antud slasheri nädal tagasi juba, kuid ei olnud mahti kirjutada ja alles täna sain kribamisega alustada.

Filmi keskmes on õpilaskodu neiud, kes on viimasel ajal saanud häirivaid telefonikõnesi tundmatult inimeselt. Kõnedele järgneb peagi ühe tütarlapse kadumine ning selgub, et tüdrukud ei olegi maja ainsad asukad.

Pisut unustusse vajunud slasher film, ent reinkarneerunud eelmise aasta uusversioonis, oli minu jaoks üks üllatavamaid filme viimastel aegadel. Mu kaasasündinud skeptitsism pani mind Fletchu arvustust umbusaldama, vaatamata tema küllaltki heale filmimaitsele ei suutnud ma uskuda, et slasher võiks mulle pinget pakkuda. Aga hehe, kuidas ma küll eksisin.

Mõrvari peidupaik

Black Christmas mõjus üllatavalt värskena. Slasherit olen pidanud juba paar aastat aegunud ning kuivaks alamžanriks, mis ei suudab vaevu kõigutada inimest, kel filmimaailmast vähegi aimu on. Kolme aasta eest oli minu puhul küll vastupidi, sest siis sain korraliku arvuti ja avastasin endale piraatluse võlud ning sellega kaasnev mahukas filmivalik. Enne seda vaid sain mõnuleda vahel Elm Streeti küüsis, sest ETV näitas tol ajal suhteliselt tihti. Vaatasin Halloweeni, Hellraiserit, Friday the 13th jpm, kuni viskas mul kogu see krempel üle (vaatasin mudugi vahete-vahel ikka, kuid peale mõne üksiku ei suutnud nad isegi mulle suule naeratust tuua). Need kõik olid justkui konservikarpides hallitanud sprotid ning Black Christmas värske, ema poolt atud hõrgutis. Mõlemad kala nagu kala ikka, kuid viimane palju maitsvam.

Miks pakkus film, millest nähtavasti on saanud inspiratsiooni tuhanded edukad ja mitte nii edukad teosed, pinget? Kindlasti on selleks tapja anonüümsus, mille ka Fletchu oma arvustuses välja tõi. Filmi lõpuks jääb tapja identiteet ja motiiv müsteeriumiks. Uusversioonis pidavat tapja taust värvikam olema, kuid see rikubki asja võlu. Hellraiseris oli Pinhead äge, kuni paljastati tema isiksus. Sama käib ka Myersi kohta. Siin jääb aga kõik mõistatuseks, va paar vihjet Agnuse kohta.

Salapärane maniakk

Mõrvari salajane identiteet, pingeline tegevustik ja kõhe muusika teevad sellest filmist must-see! Ületas mu ootused ning sai minu lemmikslasheriks. Ei oleks uskunud, et kunagi slasherit vaadates saan õuduse osaliseks (nojah, pigem pingeline kui õudne minu jaoks, aga siiski kõhe). Miinuseks tooks vaid ühe idiootse plothole, kuid see ei seganud mind filmivaatamisel kuigi palju. 9/10.

Lähiajal (järgmine nädalavahetus, argipäeviti ei ole mahti filme vaadata) vaatan Black Christmasi uusversiooni ära.

A Dog's Breakfast (2007)

A Dog's Breakfast
David Hewlett

Pole ammu kirjutanud, kuid ma vaatasin eile esimese filmi kahe kuu jooksul. Seriaale vaatan küll stabiilsemalt, põhjuseks nende lühike kestvus (üks osa on 45 minutit) ja tavaliselt mul niipalju aega päevas vaid ongi. Vaheajal aga oli väike mänguripisik sees ja filmid lükkasin tahaplaanile. Viimasel ajal on tärganud uuesti filmiisu, niiet nädalavahetustel proovin ikka üks-kaks filmi ära vaadata.

A Dog's Breakfast näol on tegu Kanada komöödia, mille peaosaliseks Stargate Atlantisest tuntud David Hewlett, kes on ühtlasi ka filmi lavastajaks. Tegu on indie komöödiaga, mis on suunatud rohkem Stargate fännidele, sest tuttavaid nägusi on sedapuhku päris palju.

Enam kui ekstsentriline Patrick on oma pisut ebatavalise eluga rahul, kui ühel päeval otsustab teda külastada tema õde Marilyn. Südantsoojendava taaskohtumise rikub Patricku jaoks ära Marilyni tippnäitlejast peigmehe Ryani kohalviibimine. Film keskendubki Patricku püüetele Ryanist lahti saamiseks, kuid olukord võtab äkitselt otsustava pöörde ning Patricku elu muutub põrguks...

David Hewletti debüütfilm on eelkõige suunatud Stargate fännide poole, sest kaasa löövad lausa neli Täheväravas tuntust kogunud näitlejad. Tegelikult viie tegelasega film piirdubki, sest sündmustik leiab aset kogu filmi vältel Patricku majas, mis on tsivilisatsioonist pisut eraldatud. David Hewlett Patrickuna on suhteliselt sarnane tema SGA tegelasele Rodney McKay'le. Uskumatult enesekeskne ja nohiklik ja siin filmis liitub nende omadustega ka antisotsiaalile omane inimestest võõrandumine. Teised tegelased on kõik suht tavalised, kuid äranägemisrõõmu valmistas mudugi Christopher Judge, kes tegi oma rolliga võrreldes SG-1's väga erineva etteaste.

Huumori aspektist vaadates ei ole tegu kindlasti "roflmao" stseenidel konstrueeritud filmiga. Ja tõesti, filmis oli vaid paar momenti, kus ma valjult naersin. Kas see tähendab, et huumor on vaimuvaene või olematu? Üldsegi mitte. Mulle tavaliselt meeldivad komöödiad, kus filmi läbib pigem terve film selline muhe, veider ja vaimukas rada, kui paar absurdset nalja/melodraama kombinatsioon. Ka David ise mainis, et inspiratsiooniks või mõjutuseks olid just vanemad komöödiad ning ka tummfilmid. Se kõik loob sellise indieliku atmosfääri, mis sobib filmi perfektselt. Kritiseeriks vaid lõppu, mis tegi kogu loo pisut magedaks.

Mulle üldiselt meeldis, ei olnud tegu just kõige naljakama filmiga, kuid tegi tuju paremaks küll. Hea näitlemistöö ja tagasihoidliku, ent muheda huumori eest annan filmile 7 punkti. Hewlettit võib ees oodata lavastajana veel helge tulevik, kui tal viitsimist on!

Burnout

Jep, mul on filmide osas burnout. Hetkel ei viitsi midagi vaadata, aega ei ole ning kui on, siis olen rampväsinud. Seriaale veel vaatan muidugi aeg-ajalt.

Vabandan ja loodan, et saan ehk oktoobri lõpus (vaheaeg) filmide vaatamist jätkata.

:)

Kaidan Shin Mimi Bukuro: Night 1 / Tales of Terror from Tokyo - Volume 1

Kaidan Shin Mimi Bukuro

Pealkiri on juba enneolematult juustuse maiguga, sestap ei saanud vaatamata jätta. Tähtsat rolli mängis ka mu isu halva J-horrori vastu ning Tales of bla bla kopitas kõvakettal juba pikemat aega. Fletchule meeldib vahel saasta USA õudusfilmi maailma avastada, minul sama Jaapani õudukatega.

ToT on kogumik direct-to-TV lühifilmidest, iga väike osa nii 6-8 minutit pikk. ToT Vol 1 sisaldab esimese hooaja parimaid lühifilme, mis ei ütle just kuigi palju. Jaapanis oli ka seeria (võimalik et ka praegu, info puudub) üsna edukas, olles pungil modernsetest kummituslugudest . Ameerikasse on tee leidnud Mediablasteri abil vaid paar volüümi, esimeseks parajasti kõnealune film.

15 miniepisoodi kirjeldust oleks ilma spoilimata äärmiselt raske teha, seega jätan selle etapi vahele. Mitte et episoodid üldse väga sisukad on, tavaliselt kipub see minema tavalist rada: inimene tegeleb oma asjadega, läheduses juhtub midagi kõhedat, ta uurib ning saab kohutava üllatuse osaliseks.

Mitu lugu jälgis hoolikalt "How to Make a Scary Japanese Horror Movie" aabitsat, lisades väikeseid lapsi, lumivalgeid keskealisi naisi ja palju muud. Paar tükki samas ületasid õudus/veider joont, andes antoloogiale küll mitmekesisust, kuid see-eest ei sobinud ülejäänud episoodidega kohe mitte üldse kokku. Kes näksiks seepi puskari kõrvale?

Kaasa löövad ka kaks nimekamat J-horrori lavastajat, Norio Tsuruta (Ring: 0, Kakashi, Yogen) ja Takashi Shimizu (Ju-on/The Grudge seeria, Rinne). Norio Tsuruta kaldub rohkem draama poole, seda saab ka aru tema kahest lavastatud tükist: Kengo Nishioka ning Spilt Water. Shimizu jaoks on see aga tume maa, eelistades vaatajas kõhedust või hirmu toota. Siin paraku põles Shimizu läbi, jättes mind külmaks. Tema kolmes loos potentsiaali oli, kuid lühikese aja jooksul ei suutnud ta midagi huvitavat luua. Kõige meeldivam pala oli Toyoshima Keisuke "The Visitor", mis suutis natuke kõhedust tekitada ning ega endalgi oli lapsepõlves sama hirm. :) See ei tähenda aga viletsa kompilatsiooni nagu seda on ToT juures kahjuks midagi, kõik see kraam on rohkem kui kergesti unustatav.

Suurimaks veaks pean lühifilmide enamjaolt äkilist lõppu, puuduvad nii kulminatsioon kui ka šokeeriv sisupööre. Lihtsalt lõppevad, genereerides mälusopis kolm tähte: W T F.

J-horrori fanaatikud võivad küll isendit eksamineerida, on ju ka omamoodi kultuuriaken Jaapani kummituslegendide ning müütide maailma. 2/10.

Disturbia (2007)

Disturbia
D.J. Caruso

Fletchule Disturbia täitsa meeldis ning mõtlesin, et olekski vaja kerget meelelahutust snäkkide kõrvale. Torus oli ka parajasti Disturbia saadaval, tirisin ja vaatasin.

Kale Brecht (Shia LaBeouf) muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley (Sarah Roemer), vastasmajas aga keskealine poissmees (David Morse), kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga. Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud? (FV)

Meelelahutusena sobis pagana hästi ning kuna ootasingi sellist popkornikat, ei pidanud pettuma. Nagu Fletchu lausus, on Disturbia näol tegu meelelahutusliku teenage thrilleriga, mis ei pakata originaalusest ega geniaalsusest. Lihtsalt paljast lõbu. Filmi parimad momendid olid just alguses ning keskel, kus Kale niisama lollitas/igavles ja äsja kolinud tšikki piilus. Huvitav oli ka Turneri jälgimine, millega kahjuks liialt vähe tegeleti, sest too tibi oli Kale jalgade mudimisega hõivatud.

Lemmiktegelane oli muidugi Kale sõbrast korealane Ronnie, kes huumorit filmile juurde lisas. Tolle tibi peale raisati minu arvates lihtsalt aega, oleks võinud rohkem näidata Kale tegemisi vabal ajal. Näitlejate üle ei kurda, kõik sobisid väga hästi. Turner oli küll Lecter v2, kuid David Morse mängis "kommionu" suht veenvalt.

Lõpp kiskus ainult tüüpiliseks ära, meenutas tavalist slasherit. Eks filmi eesmärk oligi lihtsalt meelelahutust pakkuda ning seda tegi Disturbia meeletult hästi.  Lõbu eest annan tugeva 6. Film mida kindlasti sõpradega uuesti vaatama lähen, kui meie kinodesse roomab.

Bambino! (2007)

Bambino!

Pärast suurepärast Hana yori dangot otsustasin veel J-drama maailma puurida ja sattusin kolme selle kevadhooaja (aprill-juuni) J-drama otsa. Täna teengi juttu ühest neist ja selleks on Bambino! J-drama all mõtlen siis tavaliselt 11-episoodilisi sarju, mis Jaapanis populaarsed on.

Seriaali keskmes on noor ning entusiastlik üliõpilane Ban Shogo kellele meeldib kokandus ning kelle unistus on avada Itaalia restoran. Puhkuse ajal õnnestub tal pääseda Tokyos asuvasse Itaalia restorani Baccanale õpipoisiks, kus ta peab vastu astuma raskustele , et elus läbi lüüa ning oma unistus täide viia.

Neist kolmest algas seriaal kõige paremini ning juba esimene episood tekitas minus sõltuvust ning huvi, teistega päris nii ei olnud. Esimesed paar episoodi on juba hoogsad ning asutakse kohe tegevuse kallale (Bani rassimine Baccanales), mis kahjuks viimaste episoodide juures venib. Seriaal võib veidi monotoonseks muutuda, sest pmst käib kõik nii: Ban alustab söögisaalis, alguses on väga kohmakas ning ei oska midagi, siis nukrutseb natuke ning mõne kaastöötaja abil saab asja natukene selgeks ning on õnnelik, samas on jällegi paljust veel puudu ning jälle nukrutseb, saab nõu/tekib idee ja saab järjekordselt mõne nipi selgeks. Pärast kõige selle õnnestumist on tal veel katsumusi, paigutatakse näiteks dolce (magustoidud) osakonda ning seal algab sama jant. Kõik see muutub küll pikkapeale üksluiseks, kuid ülimalt lõbus ning huvitav on vaadata tema arengut ning õppimist.

Naerata nüüd jälle sa, naerata....

Näitlejad meeldisid ning kõrvaltegelased olid huvitavad, pakkusid nalja ning seriaali lõppedes oli selline tunne, nagu tunneksid neid inimesi päriselt.

Kritiseeriks ainult Matsumoto Jun näitlemist, milles on ka omakorda süüdi Ban tegelane. Alguses oli ta väga Tsukasa sarnane (HYD'st) ning see häiris mind, samas on tegelane mõnes mõttes samalaadne, seega minu poolt rohkem nurisemist ei tule.

Suurepärane J-drama, mida kindlasti vaatan lähitulevikus veelgi. Igastahes kõvasti parem, kui kaks suvehooaja draamat, mille pilootosasi hiljuti piilusin. Kirjutan ka lähiajal kahest teisest kevadhooaja draamaseriaalist, mis mind koos Bambinoga elus hoidsid. 8/10.

Akira (1988)

Akira
Katsuhiro Ôtomo

Alateadvus käskis mul juba ammusest ajast Akira vaatamata jätta, kuni üks päev sain oma imelikust blokist Akira vastu jagu ning otsustasin ära vaadata. Arvasin, et arvustuse kirjutamisel rebin filmi tükkideks, aga.....

21. sajandi keskpaigaks on Neo-Tokyo jõudnud kaose ja anarhia kuristiku äärele. Tänavaid valitsevad rivaalitsevad mootorrattajõugud. Ühel päeval põrkab Kaneda jõugu liige Tetsuo kokku raugaliku välimisega lapsega, kes on osa valitsuse salajasest projektist nimega Akira. Projekti eesmärgiks on luua psühhokineetiliste võimetega lapsed, et neid relvana kasutada. Sõjavägi on valmis kõigeks, et projekti taas kontrolli alla saada... (copy paste Filmiveebist'st)

Akira animatsioonifilm on adaptsioon samanimelisest mangast, mis on väga mahukas (ca. 2000 lk) ning ka kõva hitt. Filmist jäeti paljud (olulised) elemendid välja, mille tõttu on tavaliselt nii, et manga fännidele film ei meeldi ning filmi fännidele manga ei istu. Ei tea kas ka tõene on, sest endal tutvus mangaga puudub.

Tavapärane koolitund...

Juba esimestel minutitel märkasin vapustavat animatsiooni, mis võib lausa mentaalse erektsiooni tekitada. Endal selline emotsioon puudus, kuid imetlusväärseks pean küll. Olgu see siis neo Tokyo neoontulederikas maastik, hiiglaslikud plahvatused tänavatel või tegelased, kõik on nii ilus et teeb isegi paljudele tänapäeva animatsioonidele silmad ette.

Soundtrack on omapärane, traditsioonilised helid miksitud modernsete tehnomaiguliste helidega. Palad on kummitavad ning müstilised, kuulates tundub, et oled justkui unenäomaailmas. Minu sõnavara muusikavallas on kasin, sestap ei ole ka eriline kirjeldaja antud valdkonnas. Niisama kuulates ei suudaks uskuda, et nii hästi filmile sobib.

Algus on ehk aeglasem, keskendudes rohkem tegelaste lihvimisele ning iseloomustamisele, teises pooles aga läheb suureks mölluks lahti. Tokyo lagunemist ning viimaseid 20 minutit on lihtsalt lust vaadata ning ekraanil toimuv ei suutnud mind küll külmaks jätta. Filmis on ka käsitletud vähesel määral sotsiaalseid probleeme nagu koolikiusamine, mangas ehk rohkem, siin vaid momendiks.

Silla lagunemine...must see!!

Pärast esimest tundi olin kindel, et film saab minult skooriks 7. Viimased 20-30 minutid võtsid lausa hinge kinni ning lõputiitrite ajal sai mu süda rahunetud, sest adrenaliinilaks leidis mu kehas endale vahepeal aseme. Filmi hindamine oli väga raske, kuid annan siiski 8. Tegu on aga ÜLIVÕIMSA 8'ga, mis protsendisüsteemis oleks 88%. Blogis on küll number 8/10, kuid meeldis rohkem. Lihtsalt 9 ei tahtnud panna, sest nii hea film ka ei olnud. Mina ja minu veider loogika. Duh. Üks parimaid filmielamusi viimasel ajal, kindlasti.

Kuruizaki sanda rodo / Crazy Thunder Road (1980)

Ishii filmidega varasemat tutvust ei ole olnud, kuid teda kui kultstaatuse saavutanud lavastajat teadsin. Kuna oli võimalus film hankida ning ka Trash soojalt soovitas, ei olnud palju mõtlemist ning ära vaadatud ta sai!

Tsikligängi liider Ken teatab, et kavatseb oma "ameti" maha panna tüdruksõbra nimel. Keevavereline Jin aga ei suuda sellega leppida ning võttes paar meest kaasa, läheb linna peale huligaanitsema. Teised gängid aga ei ole sugugi rõõmsad Jini käitumise üle, eriti nüüd kus nad ühinesid. Jini mõtlematu ning tuulepäine käitumine toob talle peagi kaela teiste gängide viha ning rusikad.

Söö lapsuke, söö..

Trashi võrdlus CTR mõne Yakuza filmiga on täiesti õigustatud, sest film ei olegi Yakuza filmist kaugel. Grupid on anarhistlikumad ning kaklused brutaalsemad, kuid kõik muu käib sama rada. Kuskil jäi silma veel CTR võrdlus Walter Hilli "The Warriors'iga", kuid selle väite tõesust ei saa kahjuks isiklikult kinnitada.

CTR on madala eelarvega valmistatud, kuid see teebki filmi ägedamad kaklused reaalsemaks. Kannatab see-eest muidugi kaameratöö, kõvade võitluste ajal väriseb ja tõmbleb, mille tõttu on raske aru saada mis õieti toimub. Visuaalsest küljest ei saa ka filmi laita, Tokyo neoontuled ning kergelt sinakas toon annab filmile mõnusa fiilingu.

Esimesed kolmkümmend minutit olid tsipa kuivad, kuid peagi tõstis film tempot ning ekraan pakatas mootorratastest ja vägivallast. Eriti meeldis Jini kamikazelik pealejooks suurele karjale, mis kahjuks tema jaoks valusalt lõppes. Ei õnnestunud tal ka püsida omakaitseväe "Suur Jaapan" organisatsioonis, peale mida järgnes tema metsik ning raju möll tänavatel.

Vot see on kickass!

Sellise muusika vallas olen muud kui haritud, seega ei oska stiili defineerida. Selline malbem punk ehk, mis kohati oli mööda ning kohati sobis nagu rusikas silmaauku. Väljendas hästi filmi anarhiahõngulist atmosfääri.

Toores ent raju film mehest, kelle kireks on mootorrattad ning vägivald. Soovitan. Loodan ka et Ishii mõne teise filmiga tutvust teha saan, kunagi. 7/10.

PS! Takeshi oli homo jah?

Zodiac (2007)

Zodiac
David Fincher

Fletchu oli nii vaimustatud Zodiac'ist ja soovitas ka mulle MSNis, nii ma siis mõtlesin, et võiks ju ära vaadata. Fincheri eelnevate filmidega olen kokku puutunud vähe, näinud olen vaid Fight Clubi (ja seda ka umbes 10 aastat tagasi :D) ja Alien 3. Zodiac tuli mulle aga meeldiva üllatusena.

Zodiac jutustab sarimõrvarist nimega Zodiac, kes ka päriselt 70ndatel San Fransisco alal tegutses. Film jälgib karikaturisti Graysmithi, kelles tärkab eriline huvi mõrvari paljastamisel. Samuti näeme ka uurija Dave Toschi püüdlusi sarimõrvar tabada.

Ka mulle meeldivad filmid sarimõrvarite teemal, seega ei hakanud Fletchu soovitusele vastu puiklema. Film on aeglane ning pikk, juttu on palju ning märul puudub. Nii mõnelegi inimesele võib see ebameeldiv olla, kuid minu jaoks oli film paganama huvitav. Esimene tund oli küll ehk üpris igav ning kus näidati rohkem Zodiaci tapatöid kui Graysmithi ja Toschi agarat püüdlust Zodiacu isik teada saada.

Meerikamaa 70ndatega olen vaid kaudselt kursis ning tolle aja keskkonnaga ning atmosfääriga ei ole just kõige paremini informeeritud, kuid filmil õnnestus 70ndate tänavad ja olustikud üpris hästi vaatajani tuua. Seetõttu oli ka vahel imelik vaadata, sest kinematograafia tundus kuidagi tänapäevalik kui ülejäänud elemendid olid paigas.

Näitlejavalikuga olin rahul ning erilist äranägemisrõõmu tekitas Donnie Darko staar Jake Gyllenhaal, Mark Ruffalo (olen tema filmograafiast kontaktis olnud vaid The Dentist'iga, kus ma isegi ei mäleta, mis osa ta mängis) ja teised olid minu jaoks tundmatud, kuid oma rollidega sai väga hästi hakkama. Süüdistaks ainult Gyllenhaali tegelast Graysmithi, kelle isiksuse portreerimise ja defineerimise süü on vast pigem Fincheril, kui Gyllenhaalil endal.

IMDB foorumites süüditas keegi filmi lausa Memories of Murder plagiaatoriks, kuid nagu ka teised foorumikasutajad seal, pidasin ka mina väidet jaburaks. Pole küll MoM'i näinud (aga kavas küll lähiajal), kuid sarimõrvarite filmid ongi tihtipeale väga sarnased. Mina kes enne filmi nägemist olin Zodiac'ist vaid minimaalse koguse info talletanud, oli film huvitav, sest ei teadnud keda kahtlustada. Filmi keskel rebitakse silmnähtavalt isikult kõik kahtlused ära ning tuuakse kahtlusalusi veelgi juurde. Ise ei tahaks spoilida rohkem, seega lõpetan siinkohal rääkimast sel teemal.

Väga hea thriller, soovitan kindlasti! Nii vaimustatud kui Fletchu samas ei ole, sestap saab minult film vaid 8/10.

Final Destination 3 (2006)

Final Destination 3
James Wong

Minu Hollywoodi vallutamine on vaibumas, sest minu väed on suremas Hollywoodi mainstream kraami kõrval, minust igastahes Alexanderi vääriline vallutaja ei saa. Final Destination 3 oli üks filmidest, mis mu sõjaretkel ette juhtus.

Kui Wendy Cristenson näeb nägemust õnnetusest, kus tema ja ta sõbrad saavad lõbustuspargis Ameerika Mägedes surma, hoiatab ta kõiki ja päästab mitu oma sõpra ja teist inimest sellelt. Muidugi hukkuvad kõik ülejäänud, kes tema juttu ei uskunud. Kuid ka see kord ei anna surm nii kindlalt alla ja esialgsed pääsejad hakkavad veidratest õnnetustes surema. Koos teistega üritab Wendy leida võimalust oma saatuse eest pääseda (copy paste Filmiveebist)

Minu arvates on Final Destination üks filmidest, millele ei maksa järgesi teha. Kui mõnele slasheri järgmisele osale veel kuidagi saab midagi juurde pookida ning värskena hoida, siis Final Destinationile mitte. Film on just selline, mis esimene kord õnnestub kõige paremini. Teine osa oli täitsa hea isegi, kuigi ei saanud originaalile ligilähedalegi. Kolmanda osaga on aga lugu tsipa nadi.

Filmi peategelane Wendy.

FD3 kannatab just ebaoriginaalsuse all. Absoluutselt kõik kõnnib sama rada ning midagi uuenduslikku ei ole, isegi lõpp oli täpselt sama mis esimeses, lihtsalt teine asukoht. Jasoni saaga kallal ma niimoodi ei nokiks, sest seal on kasvõi midagi uut. Siin on ainult teised tegelased, teine õnnetus, teised suremisviisid ja muud pisidetailid. Ja see oli väga etteaimatav, et peategelane hakkab teiste surma ennustama vihjete kaudu, mis fotodel asusid. Kui ma seda kaamerat juba alguses nägin, teadsin ma täpselt milleks see sisse toodud on.

Tegelaste erinevad suremisviisid olid väärt vaatamist, kuid olgem ausad - kaua sa ikka vahid ainult kuidas tegelased omamoodi surevad? See muutub igavaks kiiresti ning peagi ei ole sul enam põhjust filmitükki vaadata. Plusspunkt samas kirjutajatele, kes neid välja mõtlevad, efektiivsed kindlasti. Eriti oli tore vaadata, kuidas kaks tšikki solaariumis kena päevituse said, selliste tegelaste surma üle on raske mitte rõõmus olla.

Whoaaaaaaaaaaaaaaa

Meelelahutuseks kõlbab küll, kuid ebaoriginaalsus sellise kontseptsiooni juures nagu seda on FD kukutab filmi valusalt läbi. Igav, kuid vaadata kõlbab. Neljas osa pidavat ka tulema, kruiisilaeval.

4/10

Chik yeung tin si / So Close (2002)

Chik yeung tin si
Corey Yuen

Ei saaks nüüd öelda, et enne filmi hankimist ei pööranud tähelepanu faktile, et tegu on "hot chicks with guns" teosega. Ausalt öeldes oligi see põhjus, miks filmi otsustasin ära vaadata. Lihtsalt sai märgatud antud teost ja kuna midagi paremat ei olnud kah antud momendil vaadata, otsustasin silmadel üle filmi käia. Tegu on muide Corey Yueni filmiga, kes ka Dead or Alive lavastaja on. Mehele meeldivad kui seksikad naised ekraanil püssidega vehivad ja võitluskunsti harrastavad nagu näha.

Filmi keskmes on kaks õde Lynn ja Shue, kes surnud isa salajase tehnoloogia abil suurendavad oma rahakotti palgamõrvade näol. Pärast järjekordset edukat missiooni satub neile jälile aga ambitsioonikas detektiiv Kong Yat-Hung.

Filmi algus tõotas midagi enamat, kui film enesest oli. Aga ei, kohe kui hakkas too inglisekeelne aeglane laul "Close to You" märulistseenide ajal, langes mu arvamus filmist kohe. Leiti ka koht, kus laulu kasutada.

Kaunitar Zhao Wei :)

Nigelat algust kompenseeriti vist fan service näol koos kahe kaunitari Shu Qi ja Zhao Wei'ga , kes ühes stseenid vannitoas "mängisid". Jah, mängisid. Oli ilus vaadata, aga tundus tobedana ning vaataja lollitamisena. Lõpus toodi ka sisse kerget lesbiteemat, mis jällegi minu arvates tobe tundus.

Märulistseenid, pean tunnistama, olid päris efektirikkad ning hästi teostatud, eriti too võitlus filmi lõpus, mil Zhao Wei katanaga vehib. Gore'st nüüd juttu ei saaks teha, kuid verd ikka natukene voolab küll. Käsivõitlused olid kahe naise vahel vahvad ning ehk selle vaatepildi pärast nii mõnigi filmi vaatas, ei tea. Mina ootasin midagi sisukamat ja huvitavamat kui katkise süžeega romantika/action mikstuur, mis nagu rikkis lennuk ei suuda kunagi maandumisplatsilt kaugemale jõuda.

Look at me, I'm flying!

Tõesti on väga vähe öelda, sest stoori oli olemas, kuid mina ei suutnud ennast selle lainele viia, mistõttu ka minu negatiivne arvamus filmist. Ainukene väga väärt aspekt oli ainult silmailu (ning mudu hea näitleja) Zhao Wei, kes on vist hetkel üks ilusamaid naisi keda mina oma silmaga näinud. Ja ma ei liialda. 4/10.

Hot Fuzz (2007)

Hot Fuzz
Edgar Wright

IMDB skoor on kõrge, Fletchu andis hea hinde..ee...Trash andis väikese skoori, kuid see ei heidutanud mind ja otsustasin kinos ära käia. Sisenesin saali naeratus näol, lahkusin pea norus.

Nicholas Angel on Londoni edukaim politseinik, kelle tulemused on kolleegide omadest ligi 400% paremad. Ta on lausa nii suurepärane, et kõik teised tunduvad tema kõrval kahvatud. Seetõttu otsustatakse mees saata väikelinna Sandfordi, kus ta täht ei lööks niivõrd särama. Algul näiline tagasilöök saab aga väärt kulminatsiooni, kui Sandfordis hakkab juhtuma rida kummalisi ja veriseid juhtumeid. Uinuval väikelinnal on aeg saada tubli annus suurlinna õiglust. (kopeerisin Filmiveebist, olen laisk)

Filmi säravaim stseen vist...

Filmi algus tõotas head ning esimese 10 minuti jooksul juba uskusin, et tegu on suurepärase filmiga. Esimene tund olid väga soliidne ning mõnusa huumoriga, pärast seda hakkas minu silmis vajuma. Suuremaks miinuseks pean just pikkust ning salajase kultuse paljastamisel muutus aina naeruväärsemaks. Jah, see müsteerium oli suhteliselt hästi teostatud ning ma ei oleks eales arvanudki, kes roimade taga tegelikult on. Naljad muutusid filmi edenedes labasemaks ning maitsetuks. Võib ka asi olla maitses, minule lihtsalt antud huumor ei meeldinud. Shaun of the Dead oli selle poolest kindlasti parem.

Filmi viimased kolmkümmend minutit pakatasid adrenaliinist, püssipaukudest ja märulist. Oli lust vaadata küll, aga mul oli lausa igav. Peate vist mind veidi imelikuks, aga filmi edenedes hakkasid negatiivsed emotsioonid positiivseid emotsioone ajusopis vägistama. Pärast väga head filmikogemust nagu seda oli TMNT ei suutnud Hot Fuzz enam muljet avaldada.

Kui nüüd mustad mõtted korra peast välja lükata, siis häid külgi oli küll. Enamjaolt oli näitlejatöö väga hea ning dialoogirohked/niisama lobisemise stseenid olid üsna toredad. Peale selle meeldis veel...eee...umm...ma ei tea. Tavalise meelelahutusliku mendimärulina ehk lööb isegi läbi ja seda vägagi, aga mina ootasin vist midagi muud. Shaun of the Dead meeldis ning seal oli lausa geniaalseid stseene, kuid siin...

Kui kinost tulles oleks veel 6 ära andnud, siis nüüd annan 4/10. Annaks ehk veel vähem, kuid tegu siiski suht kvaliteetse filmiga ja saan aru miks paljudele meeldib.*awaiting hate mail!!*. Loodan et te nüüd minusse kui filmihuvilisesse negatiivse pilgu alt ei vaata. Kunagi vaatan uuesti ära ja ehk siis hakkab film meeldima. Võib ka põhjus olla mudugi selles, et komöödia ei ole enam minu žanr. Vähemalt lääne kinomaailmas.

TMNT (2007)

TMNT
Kevin Munroe

Sai lõpuks ka pärast pikka ootamist ca. kolm päeva tagasi kinos ära vaadatud. Pettuma ei pidanud, aga samas ei olnud tegu perfektse filmiga.

Shredder on surnud ning perekond on lagunemas. Leonardo on juba aasta reisinud mööda maad, Raphaelist on saanud omakaitseväelane, Michelangelo lõbustab lapsi ning Donatello abistab inimesi arvutiga jms seoses (tech support). Keegi ei tea aga kuulsa teadlase Max Wintersi plaani elustada neli iidset kindralit, et kinni püüda 12 iidset koletist, kes ammu-ammu Maa peale sattusid. Kilpkonnad tõmmatakse peagi plaaniga kaasa ning neil ei jää muud üle, kui päästa maailm. (Natuke konarlik sissejuhatus, õige ettekujutuse saate siis kui ise vaatate).

Ootasin filmi juba pikemat aega, alates sellest hetkest, mil uue filmi plaanid avalikustati. Oli ju möödunud sajandi alguses alles TMNT viimane film suurel ekraanil (kuigi üldiselt ma pean seda triloogiat pasaks: esimene oli keskpärane, teine halb ja kolmas on suur viga) ning fännid olid ärevil. 2006 aasta suvel ilmus ka esimene teaser, mil mul juba ila tilkus. Aeg möödus ning film tuli välja, suutes nii masse kui fänne rahuldada, viimaseid ehk siiski vähem. Filmist said ka teada vanad fännid, kes vanasti multikat fännasid. Oma ignorantsuses ja pooletoobilisuses spämmisid IMDB foorumeid sõnumitega "WHY THERE'S NO BEBOP OR ROCKSTEADY THIS MOVIE WILL SUCK", "WHY IT'S CGI CGI AIN'T COOL BRING BACK LIVE ACTION" , tuues kaasa palju flamewari koomiksi/2003 multika ja vana multika fännide vahel (mina siis kuuludes esimesse kategooriasse).

Filmi suhtusin isegi filmi kinno sisenemisel skeptiliselt, kuid osa minust oli väga ärevil. Nii kui algas, olin vaimustuses. Animatsioon on väga kvaliteetne ning ilus silmadele, alguse võitlusstseen oli ka suurel ekraanil super. Animatsiooni kvaliteet jäi terve filmi kestel samaks ning pakkus ikka tõsiselt häid võitlusstseene. Natuke kurdaks ehk kilpkonnade üle, kes on natukene liiga kondised. Ise oleksin eelistanud muskulaarsemat kehaehitust, mis 2003 multikas (ja ka koomiksis kui ei eksi) õnneks domineerib.

Film on leidnud hea tasakaalu ning imo sobib tervele perele, hoolimata pisiasjast, et väiksemad jõmpsikad ei pruugi aru saada teatud sündmustest ning suhteliselt emotsionaalsest võitlusest Leonardo ja Raphaeli vahel. Seesama võitlus ongi minu arvates parim koht filmis, sest näitab kui kaugele Raphael võib minna. Ka voice acting on suhteliselt õnnestunud, kuid 2k3 multika hääleandjad on siiski minu silmis paremad. Muusika on tavapärane ning ei midagi erilist, lääne pop/rock nagu ta on. Süžee oli minu arvates veidi konarlik ning ei mindud just väga sujuvalt üle ühelt tegevuselt teisele.

Kui nüüd pisut fännilikumalt anaalsem olla, siis teatud pisidetailid häirisid. Üheks suurimaks puuduseks pean just seda, et Mikey ja Donatello (mu lemmik) said väga vähe ekraaniaega ning Donatello oli veidi jaburam kui 2k3 versioon ja koomiksid teda portreerivad. Samuti puudus kilpkonnadevaheline keemia, mis on samas mõistetav, sest nad siin üldiselt omaette rohkem on. Peale selle puudus veel midagi...midagi, mille olemust ega iva ma ei tea, aga sealt sellegipoolest puudus. Veidi süngem oleks võinud olla kah.

Üldiselt väga nauditav film, isegi mu 25-aastane vend ütles, et talle hakkas isegi TMNT meeldima. Varem ei suutnud ta mõista, mida ma selles leian.

PS! Kahjuks tegi kogemuse valulikuks üks 5-aastane skisofreenikust Jack Sparrowi fännipoiss, kes vahete-vahel seal omaette mulises ning otse öeldes, totaalset paska välja ajas (vabandan nilbema väljendi eest). 8+/10.

 

The Hills Have Eyes II (2007)

The Hills Have Eyes II
Martin Weisz

Paar päeva tagasi tuli siis tahtmine vaadata uuemat Hollywoodi slasherit ning vaatevälja sattus Hills Have Eyes II (Fletchu veel ütles, et tegu ei ole slasheriga, aga ma viskan kõik ühte patta niikuinii) , mida ka vaatasin. Hills Have Eyes on imo üks selle sajandi paremaid slashereid, võib-olla isegi üks paremaid lääne õudukaid sel sajandil. Keerutamist ei olnud ja kohe kui seati tegevuspaik püsti, kargasid kollid välja ja asusid asja kallale. Meelelahutuslik ning igati nauditav, sisu liikus sujuvalt ning kiiresti, põhimõtteliselt põnev oli!

Teine oleks tegelikult isegi normaalne, kui ei viksiks esimeselt osalt kõike maha. Seekord müttavad noored sõjaväelased (miskises väeosas igastahes on, mina erinevatel üksustel vahet ei tee) samasse kohta, kus esimene osa toimuski. Eest pidid nad leidma teadlased, kuid neist pole kippu ega kõppu. Peagi aga hakkavad toimuma kummalised sündmused, kus nii mõnigi surmavalt haavata saab.

Filmis on lihtsalt tohutu kogus asju, mis on esimesest osast laenatud, ainult natukene muudetud. Ei tahaks spoilida, aga lõpp on SAMA mis esimeses osas näiteks, lihtsalt teistmoodi serveeritud. Peale selle on veel hunnik asju, mida on lihtsalt "laenatud".. Ja vägistamist on ka, mis on veelgi graafilisem kui esimeses osas.

Sisu ei ole lihtsalt midagi märkimisväärset. Esimest osa ei saanud selle poole pealt küll just nüüd Oscari vääriliseks tembeldada, aga seal hoiti pinget üleval ning huvitav oli näha, mis tegelastega juhtub. Siin on kahjuks tegelased nii ebasümpaatsed, et nende surma lausa lustisin. Näitlemine on kehv, süü osaliseks saavad ka kindlasti tobedad dialoogid.

Vägivallast siin puudust ei ole ning kohati on verisem kui eelmise aasta üllitis. Püüti vist kompenseerida vaatajale mudu nõrgad elemendid. Efektid olid päris mõnusad tegelikult, stseen kus naine sünnitas ja temalt brutaalselt lapsukene välja rebiti, oli päris vahva (ärge nüüd arvake, et sadist olen...päriselus selliseid tegevusi kindlasti ei poolda).

Hoolimata vigadest ei olnud film igav ja meelt lahutas, omal viisil muidugi. Midagi te ei kaota, kui unustusse lasete vajuda. Aga kui ükspäev tunnete, et oleks vaja midagi tähtsusetut vaadata, sobib antud film suurepäraselt.

4/10.

Poster: Alone (2007)

Alone - Banjong Pisanthanakun & Parkpoom Wongpoom 

Aoi haru / Blue Spring (2001)

Aoi haru
Toshiaki Toyoda

Esmalt tahaksin vabandada suhteliselt pika pausi pärast, mis tekkis teatud faktorite tõttu. Filme ka vahepeal ei vaadanud üldse, ainult kolme J-drama seriaali, mis hetkel veel jooksevad ning arvustusi veel postitada ei saa. Täna vaatasin üle pika aja ühte filmi, kuid ma ei räägi sellest, vaid filmist mida vaatasin juba üsna ammu, mis mõõna tõttu hoopistükkis unustusse vajus. Filmiks on siis Toyoda Aoi haru aka Blue Spring. Kirjelduse varastasin Filmiveebist, mille ma ühtlasi ka kribasin.

Blue Spring portreerib ning näitab ühe väikese Jaapani kooli elu, kus õpetajad ei tee koolivägivallast väljagi ning tihtipeale saavad ülbitsejad õpilasgängide liidrite käest valusalt ning brutaalselt kere peale . Filmi peategelaseks on vaikne ent mõjuvõimas õpilane Kujo , kes ühe hirmsa võistluse tõttu tõusis kooli kardetumaiks ning võimsamaiks õpilaseks. Blue Spring näitab Kujo ning ta sõprade vägivaldset elu koolis, kus võimuredeli tippu jõuavad vähesed.

Kuna vaatasin üsna ammu tegelikult, siis kõik detailid mul meeles pole, kuid siiki piisavalt, et oma arvamust väljendada. Ma võiksin öelda, et olen suhteliselt ambivalentne. Alguses mulle ei meeldinud kuidagi näiteks soundtrack, kuid nüüd suhteliselt hea isegi on. Filmil on mitu tugevat külge nagu visuaalne pool ning võtteplatsid, mis hästi räpased on. Kool oli täis graffitit ning muud sodi. Ma isegi lausa kahtlen, et nii haiges seisus saab üks kool olla, kui just direktor pole hullunud narkomaan.

Soundtracki esitab selline garbage Jaapani bänd nagu Thee Michelle Gun Elephant. Ise pole just antud muusikastiili suurem austaja, sest antud stiil on minu jaoks liialt hardcore. Siingi olin alguses väga negatiivselt meelestatud muusika suhtes, kuigi pärast hakkas isegi meeldima, eriti just "DROP", mis ka viimases stseenis kõlab.

Mind häiris just vägivald. Imelik kuulda seda just minu suus, kes tihtipeale lausa naudib brutaalseid stseene filmides. Siin tundus kogu see krempel liialt pressitult ning sunnitult, ilma liigse vägivallata oleks saanud vägagi hästi hakkama. Vägivald kippus olema pigem nagu silmailuks kui vajalikuks elemendiks. Nii nagu mina olen aru saanud, meeldibki Toyodale vägivalda filmi toppida. Siin kahjuks minu silmis ebaõnnestunult.

Peategelane oli ehk pisut just selline tüüp, kes mulle väga ei meeldi kuid äkki seetõttu, et peegeldab minu teist polt? Ei tea, ei tea. Näitleja sai igastahes ilusti hakkama tema portreerimisega ning ega kõrvalosalisedki halvemad polnud.

Erilist sisu ei ole ollagi, enamusajast näitab lihtsalt nende erinevaid tegemisi ning juhtumisi koolis. Selle põhjuseks on tegelikult tõsiasi, et film on tehtud samanimelise manga järgi, mis on struktuurilt väikesteks erinevateks peatükkideks jagunenud. Filmi parimaks momendiks pean just viimast 8 minutit, mis oli üsna emotsionaalne ning mulle väga meeldis. Kahjuks ei suuda viimased 8 minutit minu silmis seda filmi niivõrd paremaks teha. Olen kahevahel 4 ja 5 vahel, kuid annan 5/10. Ehk kritiseerin liialt filmi, kuid lihtsalt nii mõnigi aspekt ei meeldinud ses filmis. Kahju, sest film omas kindlasti potentsiaali. Soovitan siiski vaadata, sest paljud kiidavad seda ning asjal ka miskine cult following.

PS! Soovitan mängu nimega Vampire: The Masquerade - Bloodlines, mis on mu all-time lemmik koos Silent Hill 2 ja Legacy of Kain: Soul Reaver'iga. Hiljuti läbisin ning lihtsalt vapustav maailm ning atmosfäär. Kindlasti soovitan!!!

Jericho (2006)

Jericho

Lõpetasin eile viimase episoodi vaatamisega, seega kribaks pisut sarjast vähekene. Kuna olen paranormaalselt laisk hetkel, kopeerin sisututvustuse TV3 koduleheküljelt. Vabandan ka jälle vaikuse eest, mis vahepeal tekkinud on. Lihtsalt pole filme vaadanud mõned ajad, rohkem teleseriaale ja ka arvutimängud võtavad oma aja.

“Jericho” on lugu sellest, kuidas hetkest, mil väikese linnakese elanike silmapiirile ilmub tuumaseen, pole enam miski endine. Pisikese Kansase linnakese elanikud jäävad isoleerituks muust maailmast, teadmata, kas on ehk nemad ainsad, kes kohutavas katastroofis ellu jäid. Teadmatuse õud tekitab kaose, mille sotsiaalsed, psühholoogilised ja füüsilised probleemid toovad kaasa ettearvamatuid tagajärgi.

Ja sari läbi ongi. Teada tuntud viisidel sai ka see sari kirvega, mis tähendab et järgmist hooaega ei tule, kuigi üleshakkamised ja veebipõhised petitsioonid väga edukad olnud. CBS'ele lausa saadetakse alatasa pähkleid, miks, seda saate teada kui vaatate viimast episoodi. Eriti masendav on see, et sarja valmistajad said alguses isegi kindla lubaduse CBSi poolt, et teine hooaeg tuleb ja seetõttu lõpetasid nii nagu ikka, lahtise otsaga. Ja siis CBS otsustas vee peale tõmmata. Vabandan väljendi eest, aga tõeline tõprakari, kelle koht on Siberis asumisel.

Sari liigub üsna aeglaselt, keskenduses alguses rohkem inimestevahelistele suhetele, linnas toimuvatele probleemidele ning raskustest ülesaamisele. Teine hooaeg hakkab peagi hoogu juurde võtma, näidates väljaspool Jerichot toimuvat natukene ja viimased neli osa lähevad kõvaks konfliktiks kätte Jericho ning ------- vahel (ei taha spoilida). Teine pool annab ka rohkem infot pommitamiste kohta ning avaldab tõe salapärase Hawkinsi kohta.

Sarja alguses olin tihtipeale kahevahel, kuid edenedes hakkas sari rohkem meeldima. Tegelased said niiöelda omaks ning sarja kvaliteetki paranes. Alguses oli ikka parajalt juustuseid dialooge ning puiset näitlemist, kuid ajapikku paranes seegi. Ei häirinud mind ka tõsiasi, et ei alustatud kohe suure actioniga, vaid tutvustati tegelasi, nende iseloomu ning suhteid. Mõni äärmiselt ebameeldiv tegelane oli siiski ja ülla ülla - antud tegelane on teismeline. Quite a shock, ain't it? Huvitavamaiks tegelaseks pean just Hawkinsi ning tema näitleja teeb oma tööd ülihästi. Ega teisedki väga varjus ei ole.

Plussiks tooks ka veel seda non-Lostilikust, mida paljud seriaalid üritavad imiteerida. Ei visata tuhandeid küsimusi vaataja ette, siis ühe vastuse andmisega tooda neid veel juurde. Lost meeldib, aga vaikselt hakkab kuluma ja oma võlu kaotama. Olen näinud ainult kahte hooaega. Siin antakse peagi küsimustele vastuseid, samal ajal jättes siiski asja värskeks ning huvitavaks.

Actionirohkemad stseenid on selles sarjas küll hästi välja tulnud ning kaasakiskuv muusika annab asjale veel jumet juurde. Ehk natukene liiga hollivuudilikult lihvitud, aga tegu on eelkõige TV seriaaliga.

Mis mind ehk häirib selle sarja juures on lillelisus. On küll näljaperioode, elektri puudumist jne aga lõppude lõpuks on alati mingi lahendus ja rahvas õnnelik. Oma ära pööranud mõttemaailmaga oleks kujutanud asja teistmoodi: inimesed nälgivad surnuks, tapavad üksteist sooja vee nimel, söövad keldrirotte, vägistamised jne. Muidugi on see vist liiga hardcore ja antud seriaalil ei olnud kunagi kavas seda suuna võtta, seega ei näri enam selle kallal.

Jericho on tip-top sari, mis vaatamata oma vigadest suutis mind arvutiekraani ette naelutada. Ja üks põhjus veel, miks sajatada telekanaleid, et eelistavad heade ning põnevate seriaalide asemel mõttetuid reality TV-show'si, mis eksisteerivad ainult selleks, et ennasttäis koduperenaised teeõhtuid korraldaksid ja klatšida saaksid. Hetkel näitab Jerichot TV3 ka, niiet kindlasti vaadake! Mõnele kindlasti ei meeldi, aga mis parata, maailm on kord selline.

PS! Ei hakanud seda ulme alla lahterdama, kuigi IMDB seda julgelt teinud on.

TUGEV 7/10. Võiks isegi 8 tegelikult anda, aga las ma veel mõtisklen, ehk muudan isegi.

Insutoru / Install (2004)

Insotoru
Kei Kataoka

Sai siis eile öösel seda vaadatud ja kuigi Une-Mati tahtis mind tasapisi Neverlandi kiskuda, suutsin ikka silmad lahti hoida ning paremgi veel, uni lausa kadus! Tegu siis draamaga (vaatab Aenea poole), või noh, väike komöödia hõng on ka juures.

Antud film baseerub samanimelisel raamatul, kirjutatud teismelise Wataya Risa poolt ning olles Nipponis üsnagi edukas jutuke. Räägib siis tüdrukust nimega Asako, kes satub väikese poisi Kazuyoshi kaudu küberseksi maailma.

Recluse tähendab antud kontekstis hikikomorit

Sellegipoolest ei ole film ainult selline perverslik American Pie stiilis, kaugelt sellest. Lisaks on ka üsnagi sagedane teema, mis Jaapani filmides esineb - elu mõte kui seesugune ning "ma olen samasugune nagu kõik teised, mul pole elus eesmärki" värk. Päris suitsiidile asi ei kaldu, kuid njah.Tundus, et filmi tegijad (või romaan kah, ma pole lugenud ja ei ole kindel) kaldus tasapisi rohkem komöödia poole ning filmi lõpp oligi liiga mahe minu jaoks.

Filmi staariks on popiidol Aya Ueto, kes siis Asakot kehastab. Saab ka hakkama, ses suhtes ei ole mingit nitpickingut minu poolt. Aga säravaim on minu arvates 10-aastane poisike Kazuyoshi ning tema tegelane - ta kehastab küberseksi maailmas 25 aastast perenaist, kel on laps. Filmi jooksul tekib Aya Ueto ja Kazuyoshi vahel sõprus, mulle isegi tundus vahepeal et lausa kerge armastus.

Filmi parimaks stseeniks pean järgnevat, pilt annab stseenist aimu.

Hetkel vaadates tundub see jube perversne ning haiglane, kuid film portreeris seda väga ilusalt ja magusalt, ausalt ka. Vähemalt minu jaoks oli see stseen väga tähtis ja ilus. See isegi andis natukene aimu, et Kazuyoshi on Asakost sisse võetud, kuigi tundub et asi jäi pigem kiimasuse peale, mitte et teda filmis pervona kujutatakse, lausa vastupidi.

"Rõõmsa tuju" muusikapala oli selline väga jaapanlik, kuid kuna ma eelistasin rohkem draama poolt, siis erilist muljet too ei avaldanud. Kurbades või vähemalt nukrates stseenides oli aga üks teine pala, mis mulle väga meeldis. Kahjuks ei tea esitajat ega laulu nime. Arvatavasti Aya Ueto laul, sest ta ise filmis osaleb aga ei teagi, siiamaani ei ole leidnud.

Naljakaid kohti oli kah ning kuigi ma vahepeal muigasin või lausa naersin, siis jäi see osa filmist ikkagi kripeldama. Ma alguses hankisin just filmi seetõttu, et ootasin midagi väga kinky't 'n stuff kuid filmi arenedes huvitas mind draamapoolne osa kõvasti rohkem. Ootasin isegi armastust nende kahe vahel, kuigi see oleks mudugi väga kummaline. Siiski tunduksid nad mõnusa paarina.

Kahevahel olen, kuid annan 8. Olen vist väga helde käega, aga film meeldis ja isegi väga, olenemata näilistest vigadest.

300 (2006)

300
Zack Snyder

THIS IS SPARTA, RED SAUCE ON PASTA! Okei, tegelikult lause viimast poolt filmis ei olnud. Käisin siis 300 kinos vaatamas (siia kohalikku kinno tulevad menukad filmid aeglaselt) sõbraga ning kuigi oli hea film tõesti, on filmi kõvasti ülehaibitud ja tegelikult juba ammu olin skeptiline ses suhtes ning tundub et nii ongi.

Pole vist erilist mõtet sisust rääkida, sest nii promotud filmist teab pea igaüks. Aga noh, igaks juhuks. 300 räägib siis kolmesajast sparta sõdalasest, kes astuvad vastu Pärsia imbets...oih, imperaatori suurejoonelise ning vägeva väe vastu. Nad on kõvasti vähemuses, kuid sparta mehed ei ole puust tehtud, eriti arvestades kasvatust.

Film on tõesti ülehinnatud, tõsiselt kohe. Muidugi ma nautisin suht neid võitlusstseene, kuid film tundus kuidagi "hingeta" ja surnuna. Raske seletada lausa selliseid tundeid.

Shake your ass, baby!

Süžeest rääkides mainiksin, et venitati. Koomiksis puudusid nii mitmedki stseenid nagu lugesin ning seetõttu kogu see Leonidase naise alaliin aeglustas filmi kõvasti ja takistas lahingustseene täielikult nautimast. Rääkimata veel, et see oli üldiselt suuremas plaanis suhteliselt mõttetu kõrvallugu.

Näitlejatest. Arvatavasti tegid nad oma tööd väga hästi, arvestades et kogu see aeg stuudios rohelise voodilina ees näitlesid. See ei ole kindlasti kerge, sest on raske elada oma rolli niiviisi sisse. Gerard Butler oli õige valik Leonidase rolli, igati! Kui üldse nüüd tegelastest rääkida, siis viis, kuidas pärslasi ja üldse Xerxest kujutati ei meeldinud. See oli ka vist koomiksis nii, seega ma ei süüdista ainuüüksi filmi selles. Xerxes oleks nagu miskiselt masohistide kokkutulekult tulnud, kuldsed trussikud kaasa lotendades. Ainuke asi millega rahule jäin pärslaste poolel, oli Xerxese isiklik kaardivägi. Maskide kujundus ja nende õige nägu olid hästi disainitud!

Xerxes Leonidast ahistamas..

Visuaalselt film rokkis igati, sellega seos olen nõus. Kuid kõik need lahingud, võitlused ja ägedad efektid jäid kuidagi tühjaks minu jaoks ning liigne slo-mo kasutamine häiris kohati. Muusika sobis nii mõnegi lahingu puhul, kuid vahetevahel oli minu jaoks teatud palad väga mööda.

Ehk on tõesti kummaline, et minusugune teismeline väga rahule ei jäänud, kuid mis parata. Plaanisin algselt peale filmi vaatamist anda 7,5/10, kuid otsustasin hoopis 7/10 kasuks. Arvan et teisel vaatamisel langeks lausa 6,5'ni, kuid vaevalt ma niipea uuesti vaatan.