A Dog's Breakfast (2007)

A Dog's Breakfast
David Hewlett

Pole ammu kirjutanud, kuid ma vaatasin eile esimese filmi kahe kuu jooksul. Seriaale vaatan küll stabiilsemalt, põhjuseks nende lühike kestvus (üks osa on 45 minutit) ja tavaliselt mul niipalju aega päevas vaid ongi. Vaheajal aga oli väike mänguripisik sees ja filmid lükkasin tahaplaanile. Viimasel ajal on tärganud uuesti filmiisu, niiet nädalavahetustel proovin ikka üks-kaks filmi ära vaadata.

A Dog's Breakfast näol on tegu Kanada komöödia, mille peaosaliseks Stargate Atlantisest tuntud David Hewlett, kes on ühtlasi ka filmi lavastajaks. Tegu on indie komöödiaga, mis on suunatud rohkem Stargate fännidele, sest tuttavaid nägusi on sedapuhku päris palju.

Enam kui ekstsentriline Patrick on oma pisut ebatavalise eluga rahul, kui ühel päeval otsustab teda külastada tema õde Marilyn. Südantsoojendava taaskohtumise rikub Patricku jaoks ära Marilyni tippnäitlejast peigmehe Ryani kohalviibimine. Film keskendubki Patricku püüetele Ryanist lahti saamiseks, kuid olukord võtab äkitselt otsustava pöörde ning Patricku elu muutub põrguks...

David Hewletti debüütfilm on eelkõige suunatud Stargate fännide poole, sest kaasa löövad lausa neli Täheväravas tuntust kogunud näitlejad. Tegelikult viie tegelasega film piirdubki, sest sündmustik leiab aset kogu filmi vältel Patricku majas, mis on tsivilisatsioonist pisut eraldatud. David Hewlett Patrickuna on suhteliselt sarnane tema SGA tegelasele Rodney McKay'le. Uskumatult enesekeskne ja nohiklik ja siin filmis liitub nende omadustega ka antisotsiaalile omane inimestest võõrandumine. Teised tegelased on kõik suht tavalised, kuid äranägemisrõõmu valmistas mudugi Christopher Judge, kes tegi oma rolliga võrreldes SG-1's väga erineva etteaste.

Huumori aspektist vaadates ei ole tegu kindlasti "roflmao" stseenidel konstrueeritud filmiga. Ja tõesti, filmis oli vaid paar momenti, kus ma valjult naersin. Kas see tähendab, et huumor on vaimuvaene või olematu? Üldsegi mitte. Mulle tavaliselt meeldivad komöödiad, kus filmi läbib pigem terve film selline muhe, veider ja vaimukas rada, kui paar absurdset nalja/melodraama kombinatsioon. Ka David ise mainis, et inspiratsiooniks või mõjutuseks olid just vanemad komöödiad ning ka tummfilmid. Se kõik loob sellise indieliku atmosfääri, mis sobib filmi perfektselt. Kritiseeriks vaid lõppu, mis tegi kogu loo pisut magedaks.

Mulle üldiselt meeldis, ei olnud tegu just kõige naljakama filmiga, kuid tegi tuju paremaks küll. Hea näitlemistöö ja tagasihoidliku, ent muheda huumori eest annan filmile 7 punkti. Hewlettit võib ees oodata lavastajana veel helge tulevik, kui tal viitsimist on!