pühapäev, 16. detsember 2007

Koukaku kidoutai / Ghost in the Shell (1995)



Koukaku kidoutai
Mamoru Oshii

GitS näol on tgemist ühe kiidetuima anime filmiga, isegi Eesti animekommuunis. Kuna Akira puhul olid teiste kiidusõnad rohkem kui õiged, otsustasin ka GitSi ära vaadata, kuid...

Aastaks 2029 on digitaalne infotulv kogu ühiskonna üle ujutanud. Halastamatud, salapärased arvutihäkkerid - poolenisti masinad, poolenisti inimesed - tungivad salajastesse infopankadesse ja ei tunnista mingeid eetikareegleid. Selle kaose ajal ilmub mängu ´Nukkude isand´, kunstlik intelligents, millel puudub tahke kuju. See intelligents suudab oma ohvreid kontrollida ja nende abil arvutivälise maailmaga manipuleerida. Salateenistus nimega Osakond 9, asub seda kehatut deemonit otsima, et temast tulenev oht likvideerida. (Filmiveeb)




..ei jätnud erilist muljet. Ma ei oskagi paugupealt põhjust välja tuua, miks "tont tuutus" mind ei paelunud. Lugu oli omas žanris korralik, ajati Puppetmasterit taga, esinesid filosoofilised mõttekõlksud inimlikusse kohta siin-seal, oli ka parajalt kõmmutamist. Aga kõik jättis mind külmaks. Tundus selline steriilne, külm ning emotsioonitu. Võib-olla Oshii just seda taotles, kuid minule see meeltmööda ei olnud. Miinusena tooks veel välja halva sujuvuse. Vahel tõuseb tempo ning langeb väga äkiliselt, jättes halva maigu suhu.

Visuaalne pool oli kahtlemata väga hea ning kõrgtehnoloogilist olustikku portreeri väga hästi, animatsioon sujuv ja korralik. Pildi juurde sobis ka Kenji Kawai loodud müstilise ja üksildase tooniga muusika, mis meenutas mulle isegi pisut Akira OSTi. Teksti oli ohtralt ning subtiitrite jälgimisel ei olnud just väga palju mahti ekraanil leiduvaid pisidetaile märgata, kuid dubleeringut ei raatsinud ka kuulata.



GitSi puhul on tegu animega, kus sõnadesse on oma arvamust raske paigutada, olgu see siis kas hea või halb. Peab lihtsalt ise vaatama ning otsustama ise, kas meeldib või mitte. Enda jaoks oli suur oettumus ning vaatamata kenale animatsioonile ja huvitavale muusikale (just nimelt, huvitavale) ei leia mina selles teoses mitte midagi erilist. 6/10.

Järje kavatsen ära vaadata tho.

pühapäev, 9. detsember 2007

Black Christmas (1974)



Black Christmas
Bob Clark


Vaatasin antud slasheri nädal tagasi juba, kuid ei olnud mahti kirjutada ja alles täna sain kribamisega alustada.

Filmi keskmes on õpilaskodu neiud, kes on viimasel ajal saanud häirivaid telefonikõnesi tundmatult inimeselt. Kõnedele järgneb peagi ühe tütarlapse kadumine ning selgub, et tüdrukud ei olegi maja ainsad asukad.

Pisut unustusse vajunud slasher film, ent reinkarneerunud eelmise aasta uusversioonis, oli minu jaoks üks üllatavamaid filme viimastel aegadel. Mu kaasasündinud skeptitsism pani mind Fletchu arvustust umbusaldama, vaatamata tema küllaltki heale filmimaitsele ei suutnud ma uskuda, et slasher võiks mulle pinget pakkuda. Aga hehe, kuidas ma küll eksisin.


Mõrvari peidupaik

Black Christmas mõjus üllatavalt värskena. Slasherit olen pidanud juba paar aastat aegunud ning kuivaks alamžanriks, mis ei suudab vaevu kõigutada inimest, kel filmimaailmast vähegi aimu on. Kolme aasta eest oli minu puhul küll vastupidi, sest siis sain korraliku arvuti ja avastasin endale piraatluse võlud ning sellega kaasnev mahukas filmivalik. Enne seda vaid sain mõnuleda vahel Elm Streeti küüsis, sest ETV näitas tol ajal suhteliselt tihti. Vaatasin Halloweeni, Hellraiserit, Friday the 13th jpm, kuni viskas mul kogu see krempel üle (vaatasin mudugi vahete-vahel ikka, kuid peale mõne üksiku ei suutnud nad isegi mulle suule naeratust tuua). Need kõik olid justkui konservikarpides hallitanud sprotid ning Black Christmas värske, ema poolt atud hõrgutis. Mõlemad kala nagu kala ikka, kuid viimane palju maitsvam.

Miks pakkus film, millest nähtavasti on saanud inspiratsiooni tuhanded edukad ja mitte nii edukad teosed, pinget? Kindlasti on selleks tapja anonüümsus, mille ka Fletchu oma arvustuses välja tõi. Filmi lõpuks jääb tapja identiteet ja motiiv müsteeriumiks. Uusversioonis pidavat tapja taust värvikam olema, kuid see rikubki asja võlu. Hellraiseris oli Pinhead äge, kuni paljastati tema isiksus. Sama käib ka Myersi kohta. Siin jääb aga kõik mõistatuseks, va paar vihjet Agnuse kohta.


Salapärane maniakk

Mõrvari salajane identiteet, pingeline tegevustik ja kõhe muusika teevad sellest filmist must-see! Ületas mu ootused ning sai minu lemmikslasheriks. Ei oleks uskunud, et kunagi slasherit vaadates saan õuduse osaliseks (nojah, pigem pingeline kui õudne minu jaoks, aga siiski kõhe). Miinuseks tooks vaid ühe idiootse plothole, kuid see ei seganud mind filmivaatamisel kuigi palju. 9/10.

Lähiajal (järgmine nädalavahetus, argipäeviti ei ole mahti filme vaadata) vaatan Black Christmasi uusversiooni ära.

pühapäev, 2. detsember 2007

A Dog's Breakfast (2007)



A Dog's Breakfast
David Hewlett

Pole ammu kirjutanud, kuid ma vaatasin eile esimese filmi kahe kuu jooksul. Seriaale vaatan küll stabiilsemalt, põhjuseks nende lühike kestvus (üks osa on 45 minutit) ja tavaliselt mul niipalju aega päevas vaid ongi. Vaheajal aga oli väike mänguripisik sees ja filmid lükkasin tahaplaanile. Viimasel ajal on tärganud uuesti filmiisu, niiet nädalavahetustel proovin ikka üks-kaks filmi ära vaadata.

A Dog's Breakfast näol on tegu Kanada komöödia, mille peaosaliseks Stargate Atlantisest tuntud David Hewlett, kes on ühtlasi ka filmi lavastajaks. Tegu on indie komöödiaga, mis on suunatud rohkem Stargate fännidele, sest tuttavaid nägusi on sedapuhku päris palju.

Enam kui ekstsentriline Patrick on oma pisut ebatavalise eluga rahul, kui ühel päeval otsustab teda külastada tema õde Marilyn. Südantsoojendava taaskohtumise rikub Patricku jaoks ära Marilyni tippnäitlejast peigmehe Ryani kohalviibimine. Film keskendubki Patricku püüetele Ryanist lahti saamiseks, kuid olukord võtab äkitselt otsustava pöörde ning Patricku elu muutub põrguks...

David Hewletti debüütfilm on eelkõige suunatud Stargate fännide poole, sest kaasa löövad lausa neli Täheväravas tuntust kogunud näitlejad. Tegelikult viie tegelasega film piirdubki, sest sündmustik leiab aset kogu filmi vältel Patricku majas, mis on tsivilisatsioonist pisut eraldatud. David Hewlett Patrickuna on suhteliselt sarnane tema SGA tegelasele Rodney McKay'le. Uskumatult enesekeskne ja nohiklik ja siin filmis liitub nende omadustega ka antisotsiaalile omane inimestest võõrandumine. Teised tegelased on kõik suht tavalised, kuid äranägemisrõõmu valmistas mudugi Christopher Judge, kes tegi oma rolliga võrreldes SG-1's väga erineva etteaste.

Huumori aspektist vaadates ei ole tegu kindlasti "roflmao" stseenidel konstrueeritud filmiga. Ja tõesti, filmis oli vaid paar momenti, kus ma valjult naersin. Kas see tähendab, et huumor on vaimuvaene või olematu? Üldsegi mitte. Mulle tavaliselt meeldivad komöödiad, kus filmi läbib pigem terve film selline muhe, veider ja vaimukas rada, kui paar absurdset nalja/melodraama kombinatsioon. Ka David ise mainis, et inspiratsiooniks või mõjutuseks olid just vanemad komöödiad ning ka tummfilmid. Se kõik loob sellise indieliku atmosfääri, mis sobib filmi perfektselt. Kritiseeriks vaid lõppu, mis tegi kogu loo pisut magedaks.

Mulle üldiselt meeldis, ei olnud tegu just kõige naljakama filmiga, kuid tegi tuju paremaks küll. Hea näitlemistöö ja tagasihoidliku, ent muheda huumori eest annan filmile 7 punkti. Hewlettit võib ees oodata lavastajana veel helge tulevik, kui tal viitsimist on!

laupäev, 22. september 2007

Burnout

Jep, mul on filmide osas burnout. Hetkel ei viitsi midagi vaadata, aega ei ole ning kui on, siis olen rampväsinud. Seriaale veel vaatan muidugi aeg-ajalt.

Vabandan ja loodan, et saan ehk oktoobri lõpus (vaheaeg) filmide vaatamist jätkata.

:)

esmaspäev, 13. august 2007

Kaidan Shin Mimi Bukuro: Night 1 / Tales of Terror from Tokyo - Volume 1


Kaidan Shin Mimi Bukuro

Pealkiri on juba enneolematult juustuse maiguga, sestap ei saanud vaatamata jätta. Tähtsat rolli mängis ka mu isu halva J-horrori vastu ning Tales of bla bla kopitas kõvakettal juba pikemat aega. Fletchule meeldib vahel saasta USA õudusfilmi maailma avastada, minul sama Jaapani õudukatega.

ToT on kogumik direct-to-TV lühifilmidest, iga väike osa nii 6-8 minutit pikk. ToT Vol 1 sisaldab esimese hooaja parimaid lühifilme, mis ei ütle just kuigi palju. Jaapanis oli ka seeria (võimalik et ka praegu, info puudub) üsna edukas, olles pungil modernsetest kummituslugudest . Ameerikasse on tee leidnud Mediablasteri abil vaid paar volüümi, esimeseks parajasti kõnealune film.

15 miniepisoodi kirjeldust oleks ilma spoilimata äärmiselt raske teha, seega jätan selle etapi vahele. Mitte et episoodid üldse väga sisukad on, tavaliselt kipub see minema tavalist rada: inimene tegeleb oma asjadega, läheduses juhtub midagi kõhedat, ta uurib ning saab kohutava üllatuse osaliseks.

Mitu lugu jälgis hoolikalt "How to Make a Scary Japanese Horror Movie" aabitsat, lisades väikeseid lapsi, lumivalgeid keskealisi naisi ja palju muud. Paar tükki samas ületasid õudus/veider joont, andes antoloogiale küll mitmekesisust, kuid see-eest ei sobinud ülejäänud episoodidega kohe mitte üldse kokku. Kes näksiks seepi puskari kõrvale?

Kaasa löövad ka kaks nimekamat J-horrori lavastajat, Norio Tsuruta (Ring: 0, Kakashi, Yogen) ja Takashi Shimizu (Ju-on/The Grudge seeria, Rinne). Norio Tsuruta kaldub rohkem draama poole, seda saab ka aru tema kahest lavastatud tükist: Kengo Nishioka ning Spilt Water. Shimizu jaoks on see aga tume maa, eelistades vaatajas kõhedust või hirmu toota. Siin paraku põles Shimizu läbi, jättes mind külmaks. Tema kolmes loos potentsiaali oli, kuid lühikese aja jooksul ei suutnud ta midagi huvitavat luua. Kõige meeldivam pala oli Toyoshima Keisuke "The Visitor", mis suutis natuke kõhedust tekitada ning ega endalgi oli lapsepõlves sama hirm. :) See ei tähenda aga viletsa kompilatsiooni nagu seda on ToT juures kahjuks midagi, kõik see kraam on rohkem kui kergesti unustatav.

Suurimaks veaks pean lühifilmide enamjaolt äkilist lõppu, puuduvad nii kulminatsioon kui ka šokeeriv sisupööre. Lihtsalt lõppevad, genereerides mälusopis kolm tähte: W T F.

J-horrori fanaatikud võivad küll isendit eksamineerida, on ju ka omamoodi kultuuriaken Jaapani kummituslegendide ning müütide maailma. 2/10.

esmaspäev, 30. juuli 2007

Disturbia (2007)




Disturbia
D.J. Caruso

Fletchule Disturbia täitsa meeldis ning mõtlesin, et olekski vaja kerget meelelahutust snäkkide kõrvale. Torus oli ka parajasti Disturbia saadaval, tirisin ja vaatasin.

Kale Brecht (Shia LaBeouf) muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley (Sarah Roemer), vastasmajas aga keskealine poissmees (David Morse), kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga. Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud? (FV)





Meelelahutusena sobis pagana hästi ning kuna ootasingi sellist popkornikat, ei pidanud pettuma. Nagu Fletchu lausus, on Disturbia näol tegu meelelahutusliku teenage thrilleriga, mis ei pakata originaalusest ega geniaalsusest. Lihtsalt paljast lõbu. Filmi parimad momendid olid just alguses ning keskel, kus Kale niisama lollitas/igavles ja äsja kolinud tšikki piilus. Huvitav oli ka Turneri jälgimine, millega kahjuks liialt vähe tegeleti, sest too tibi oli Kale jalgade mudimisega hõivatud.



Lemmiktegelane oli muidugi Kale sõbrast korealane Ronnie, kes huumorit filmile juurde lisas. Tolle tibi peale raisati minu arvates lihtsalt aega, oleks võinud rohkem näidata Kale tegemisi vabal ajal. Näitlejate üle ei kurda, kõik sobisid väga hästi. Turner oli küll Lecter v2, kuid David Morse mängis "kommionu" suht veenvalt.

Lõpp kiskus ainult tüüpiliseks ära, meenutas tavalist slasherit. Eks filmi eesmärk oligi lihtsalt meelelahutust pakkuda ning seda tegi Disturbia meeletult hästi.  Lõbu eest annan tugeva 6. Film mida kindlasti sõpradega uuesti vaatama lähen, kui meie kinodesse roomab.

esmaspäev, 23. juuli 2007

Bambino! (2007)




Bambino!

Pärast suurepärast Hana yori dangot otsustasin veel J-drama maailma puurida ja sattusin kolme selle kevadhooaja (aprill-juuni) J-drama otsa. Täna teengi juttu ühest neist ja selleks on Bambino! J-drama all mõtlen siis tavaliselt 11-episoodilisi sarju, mis Jaapanis populaarsed on.

Seriaali keskmes on noor ning entusiastlik üliõpilane Ban Shogo kellele meeldib kokandus ning kelle unistus on avada Itaalia restoran. Puhkuse ajal õnnestub tal pääseda Tokyos asuvasse Itaalia restorani Baccanale õpipoisiks, kus ta peab vastu astuma raskustele , et elus läbi lüüa ning oma unistus täide viia.

Neist kolmest algas seriaal kõige paremini ning juba esimene episood tekitas minus sõltuvust ning huvi, teistega päris nii ei olnud. Esimesed paar episoodi on juba hoogsad ning asutakse kohe tegevuse kallale (Bani rassimine Baccanales), mis kahjuks viimaste episoodide juures venib. Seriaal võib veidi monotoonseks muutuda, sest pmst käib kõik nii: Ban alustab söögisaalis, alguses on väga kohmakas ning ei oska midagi, siis nukrutseb natuke ning mõne kaastöötaja abil saab asja natukene selgeks ning on õnnelik, samas on jällegi paljust veel puudu ning jälle nukrutseb, saab nõu/tekib idee ja saab järjekordselt mõne nipi selgeks. Pärast kõige selle õnnestumist on tal veel katsumusi, paigutatakse näiteks dolce (magustoidud) osakonda ning seal algab sama jant. Kõik see muutub küll pikkapeale üksluiseks, kuid ülimalt lõbus ning huvitav on vaadata tema arengut ning õppimist.


Naerata nüüd jälle sa, naerata....

Näitlejad meeldisid ning kõrvaltegelased olid huvitavad, pakkusid nalja ning seriaali lõppedes oli selline tunne, nagu tunneksid neid inimesi päriselt.

Kritiseeriks ainult Matsumoto Jun näitlemist, milles on ka omakorda süüdi Ban tegelane. Alguses oli ta väga Tsukasa sarnane (HYD'st) ning see häiris mind, samas on tegelane mõnes mõttes samalaadne, seega minu poolt rohkem nurisemist ei tule.

Suurepärane J-drama, mida kindlasti vaatan lähitulevikus veelgi. Igastahes kõvasti parem, kui kaks suvehooaja draamat, mille pilootosasi hiljuti piilusin. Kirjutan ka lähiajal kahest teisest kevadhooaja draamaseriaalist, mis mind koos Bambinoga elus hoidsid. 8/10.

laupäev, 21. juuli 2007

Akira (1988)




Akira
Katsuhiro Ôtomo

Alateadvus käskis mul juba ammusest ajast Akira vaatamata jätta, kuni üks päev sain oma imelikust blokist Akira vastu jagu ning otsustasin ära vaadata. Arvasin, et arvustuse kirjutamisel rebin filmi tükkideks, aga.....

21. sajandi keskpaigaks on Neo-Tokyo jõudnud kaose ja anarhia kuristiku äärele. Tänavaid valitsevad rivaalitsevad mootorrattajõugud. Ühel päeval põrkab Kaneda jõugu liige Tetsuo kokku raugaliku välimisega lapsega, kes on osa valitsuse salajasest projektist nimega Akira. Projekti eesmärgiks on luua psühhokineetiliste võimetega lapsed, et neid relvana kasutada. Sõjavägi on valmis kõigeks, et projekti taas kontrolli alla saada... (copy paste Filmiveebist'st)

Akira animatsioonifilm on adaptsioon samanimelisest mangast, mis on väga mahukas (ca. 2000 lk) ning ka kõva hitt. Filmist jäeti paljud (olulised) elemendid välja, mille tõttu on tavaliselt nii, et manga fännidele film ei meeldi ning filmi fännidele manga ei istu. Ei tea kas ka tõene on, sest endal tutvus mangaga puudub.



Tavapärane koolitund...

Juba esimestel minutitel märkasin vapustavat animatsiooni, mis võib lausa mentaalse erektsiooni tekitada. Endal selline emotsioon puudus, kuid imetlusväärseks pean küll. Olgu see siis neo Tokyo neoontulederikas maastik, hiiglaslikud plahvatused tänavatel või tegelased, kõik on nii ilus et teeb isegi paljudele tänapäeva animatsioonidele silmad ette.

Soundtrack on omapärane, traditsioonilised helid miksitud modernsete tehnomaiguliste helidega. Palad on kummitavad ning müstilised, kuulates tundub, et oled justkui unenäomaailmas. Minu sõnavara muusikavallas on kasin, sestap ei ole ka eriline kirjeldaja antud valdkonnas. Niisama kuulates ei suudaks uskuda, et nii hästi filmile sobib.

Algus on ehk aeglasem, keskendudes rohkem tegelaste lihvimisele ning iseloomustamisele, teises pooles aga läheb suureks mölluks lahti. Tokyo lagunemist ning viimaseid 20 minutit on lihtsalt lust vaadata ning ekraanil toimuv ei suutnud mind küll külmaks jätta. Filmis on ka käsitletud vähesel määral sotsiaalseid probleeme nagu koolikiusamine, mangas ehk rohkem, siin vaid momendiks.


Silla lagunemine...must see!!

Pärast esimest tundi olin kindel, et film saab minult skooriks 7. Viimased 20-30 minutid võtsid lausa hinge kinni ning lõputiitrite ajal sai mu süda rahunetud, sest adrenaliinilaks leidis mu kehas endale vahepeal aseme. Filmi hindamine oli väga raske, kuid annan siiski 8. Tegu on aga ÜLIVÕIMSA 8'ga, mis protsendisüsteemis oleks 88%. Blogis on küll number 8/10, kuid meeldis rohkem. Lihtsalt 9 ei tahtnud panna, sest nii hea film ka ei olnud. Mina ja minu veider loogika. Duh. Üks parimaid filmielamusi viimasel ajal, kindlasti.

kolmapäev, 18. juuli 2007

Kuruizaki sanda rodo / Crazy Thunder Road (1980)





Ishii filmidega varasemat tutvust ei ole olnud, kuid teda kui kultstaatuse saavutanud lavastajat teadsin. Kuna oli võimalus film hankida ning ka Trash soojalt soovitas, ei olnud palju mõtlemist ning ära vaadatud ta sai!

Tsikligängi liider Ken teatab, et kavatseb oma "ameti" maha panna tüdruksõbra nimel. Keevavereline Jin aga ei suuda sellega leppida ning võttes paar meest kaasa, läheb linna peale huligaanitsema. Teised gängid aga ei ole sugugi rõõmsad Jini käitumise üle, eriti nüüd kus nad ühinesid. Jini mõtlematu ning tuulepäine käitumine toob talle peagi kaela teiste gängide viha ning rusikad.


Söö lapsuke, söö..

Trashi võrdlus CTR mõne Yakuza filmiga on täiesti õigustatud, sest film ei olegi Yakuza filmist kaugel. Grupid on anarhistlikumad ning kaklused brutaalsemad, kuid kõik muu käib sama rada. Kuskil jäi silma veel CTR võrdlus Walter Hilli "The Warriors'iga", kuid selle väite tõesust ei saa kahjuks isiklikult kinnitada.

CTR on madala eelarvega valmistatud, kuid see teebki filmi ägedamad kaklused reaalsemaks. Kannatab see-eest muidugi kaameratöö, kõvade võitluste ajal väriseb ja tõmbleb, mille tõttu on raske aru saada mis õieti toimub. Visuaalsest küljest ei saa ka filmi laita, Tokyo neoontuled ning kergelt sinakas toon annab filmile mõnusa fiilingu.

Esimesed kolmkümmend minutit olid tsipa kuivad, kuid peagi tõstis film tempot ning ekraan pakatas mootorratastest ja vägivallast. Eriti meeldis Jini kamikazelik pealejooks suurele karjale, mis kahjuks tema jaoks valusalt lõppes. Ei õnnestunud tal ka püsida omakaitseväe "Suur Jaapan" organisatsioonis, peale mida järgnes tema metsik ning raju möll tänavatel.


Vot see on kickass!

Sellise muusika vallas olen muud kui haritud, seega ei oska stiili defineerida. Selline malbem punk ehk, mis kohati oli mööda ning kohati sobis nagu rusikas silmaauku. Väljendas hästi filmi anarhiahõngulist atmosfääri.

Toores ent raju film mehest, kelle kireks on mootorrattad ning vägivald. Soovitan. Loodan ka et Ishii mõne teise filmiga tutvust teha saan, kunagi. 7/10.

PS! Takeshi oli homo jah?

teisipäev, 17. juuli 2007

Zodiac (2007)



Zodiac
David Fincher

Fletchu oli nii vaimustatud Zodiac'ist ja soovitas ka mulle MSNis, nii ma siis mõtlesin, et võiks ju ära vaadata. Fincheri eelnevate filmidega olen kokku puutunud vähe, näinud olen vaid Fight Clubi (ja seda ka umbes 10 aastat tagasi :D) ja Alien 3. Zodiac tuli mulle aga meeldiva üllatusena.

Zodiac jutustab sarimõrvarist nimega Zodiac, kes ka päriselt 70ndatel San Fransisco alal tegutses. Film jälgib karikaturisti Graysmithi, kelles tärkab eriline huvi mõrvari paljastamisel. Samuti näeme ka uurija Dave Toschi püüdlusi sarimõrvar tabada.




Ka mulle meeldivad filmid sarimõrvarite teemal, seega ei hakanud Fletchu soovitusele vastu puiklema. Film on aeglane ning pikk, juttu on palju ning märul puudub. Nii mõnelegi inimesele võib see ebameeldiv olla, kuid minu jaoks oli film paganama huvitav. Esimene tund oli küll ehk üpris igav ning kus näidati rohkem Zodiaci tapatöid kui Graysmithi ja Toschi agarat püüdlust Zodiacu isik teada saada.

Meerikamaa 70ndatega olen vaid kaudselt kursis ning tolle aja keskkonnaga ning atmosfääriga ei ole just kõige paremini informeeritud, kuid filmil õnnestus 70ndate tänavad ja olustikud üpris hästi vaatajani tuua. Seetõttu oli ka vahel imelik vaadata, sest kinematograafia tundus kuidagi tänapäevalik kui ülejäänud elemendid olid paigas.



Näitlejavalikuga olin rahul ning erilist äranägemisrõõmu tekitas Donnie Darko staar Jake Gyllenhaal, Mark Ruffalo (olen tema filmograafiast kontaktis olnud vaid The Dentist'iga, kus ma isegi ei mäleta, mis osa ta mängis) ja teised olid minu jaoks tundmatud, kuid oma rollidega sai väga hästi hakkama. Süüdistaks ainult Gyllenhaali tegelast Graysmithi, kelle isiksuse portreerimise ja defineerimise süü on vast pigem Fincheril, kui Gyllenhaalil endal.

IMDB foorumites süüditas keegi filmi lausa Memories of Murder plagiaatoriks, kuid nagu ka teised foorumikasutajad seal, pidasin ka mina väidet jaburaks. Pole küll MoM'i näinud (aga kavas küll lähiajal), kuid sarimõrvarite filmid ongi tihtipeale väga sarnased. Mina kes enne filmi nägemist olin Zodiac'ist vaid minimaalse koguse info talletanud, oli film huvitav, sest ei teadnud keda kahtlustada. Filmi keskel rebitakse silmnähtavalt isikult kõik kahtlused ära ning tuuakse kahtlusalusi veelgi juurde. Ise ei tahaks spoilida rohkem, seega lõpetan siinkohal rääkimast sel teemal.

Väga hea thriller, soovitan kindlasti! Nii vaimustatud kui Fletchu samas ei ole, sestap saab minult film vaid 8/10.