Black Christmas (1974)

Black Christmas
Bob Clark


Vaatasin antud slasheri nädal tagasi juba, kuid ei olnud mahti kirjutada ja alles täna sain kribamisega alustada.

Filmi keskmes on õpilaskodu neiud, kes on viimasel ajal saanud häirivaid telefonikõnesi tundmatult inimeselt. Kõnedele järgneb peagi ühe tütarlapse kadumine ning selgub, et tüdrukud ei olegi maja ainsad asukad.

Pisut unustusse vajunud slasher film, ent reinkarneerunud eelmise aasta uusversioonis, oli minu jaoks üks üllatavamaid filme viimastel aegadel. Mu kaasasündinud skeptitsism pani mind Fletchu arvustust umbusaldama, vaatamata tema küllaltki heale filmimaitsele ei suutnud ma uskuda, et slasher võiks mulle pinget pakkuda. Aga hehe, kuidas ma küll eksisin.

Mõrvari peidupaik

Black Christmas mõjus üllatavalt värskena. Slasherit olen pidanud juba paar aastat aegunud ning kuivaks alamžanriks, mis ei suudab vaevu kõigutada inimest, kel filmimaailmast vähegi aimu on. Kolme aasta eest oli minu puhul küll vastupidi, sest siis sain korraliku arvuti ja avastasin endale piraatluse võlud ning sellega kaasnev mahukas filmivalik. Enne seda vaid sain mõnuleda vahel Elm Streeti küüsis, sest ETV näitas tol ajal suhteliselt tihti. Vaatasin Halloweeni, Hellraiserit, Friday the 13th jpm, kuni viskas mul kogu see krempel üle (vaatasin mudugi vahete-vahel ikka, kuid peale mõne üksiku ei suutnud nad isegi mulle suule naeratust tuua). Need kõik olid justkui konservikarpides hallitanud sprotid ning Black Christmas värske, ema poolt atud hõrgutis. Mõlemad kala nagu kala ikka, kuid viimane palju maitsvam.

Miks pakkus film, millest nähtavasti on saanud inspiratsiooni tuhanded edukad ja mitte nii edukad teosed, pinget? Kindlasti on selleks tapja anonüümsus, mille ka Fletchu oma arvustuses välja tõi. Filmi lõpuks jääb tapja identiteet ja motiiv müsteeriumiks. Uusversioonis pidavat tapja taust värvikam olema, kuid see rikubki asja võlu. Hellraiseris oli Pinhead äge, kuni paljastati tema isiksus. Sama käib ka Myersi kohta. Siin jääb aga kõik mõistatuseks, va paar vihjet Agnuse kohta.

Salapärane maniakk

Mõrvari salajane identiteet, pingeline tegevustik ja kõhe muusika teevad sellest filmist must-see! Ületas mu ootused ning sai minu lemmikslasheriks. Ei oleks uskunud, et kunagi slasherit vaadates saan õuduse osaliseks (nojah, pigem pingeline kui õudne minu jaoks, aga siiski kõhe). Miinuseks tooks vaid ühe idiootse plothole, kuid see ei seganud mind filmivaatamisel kuigi palju. 9/10.

Lähiajal (järgmine nädalavahetus, argipäeviti ei ole mahti filme vaadata) vaatan Black Christmasi uusversiooni ära.