Kaidan Shin Mimi Bukuro: Night 1 / Tales of Terror from Tokyo - Volume 1

Kaidan Shin Mimi Bukuro

Pealkiri on juba enneolematult juustuse maiguga, sestap ei saanud vaatamata jätta. Tähtsat rolli mängis ka mu isu halva J-horrori vastu ning Tales of bla bla kopitas kõvakettal juba pikemat aega. Fletchule meeldib vahel saasta USA õudusfilmi maailma avastada, minul sama Jaapani õudukatega.

ToT on kogumik direct-to-TV lühifilmidest, iga väike osa nii 6-8 minutit pikk. ToT Vol 1 sisaldab esimese hooaja parimaid lühifilme, mis ei ütle just kuigi palju. Jaapanis oli ka seeria (võimalik et ka praegu, info puudub) üsna edukas, olles pungil modernsetest kummituslugudest . Ameerikasse on tee leidnud Mediablasteri abil vaid paar volüümi, esimeseks parajasti kõnealune film.

15 miniepisoodi kirjeldust oleks ilma spoilimata äärmiselt raske teha, seega jätan selle etapi vahele. Mitte et episoodid üldse väga sisukad on, tavaliselt kipub see minema tavalist rada: inimene tegeleb oma asjadega, läheduses juhtub midagi kõhedat, ta uurib ning saab kohutava üllatuse osaliseks.

Mitu lugu jälgis hoolikalt "How to Make a Scary Japanese Horror Movie" aabitsat, lisades väikeseid lapsi, lumivalgeid keskealisi naisi ja palju muud. Paar tükki samas ületasid õudus/veider joont, andes antoloogiale küll mitmekesisust, kuid see-eest ei sobinud ülejäänud episoodidega kohe mitte üldse kokku. Kes näksiks seepi puskari kõrvale?

Kaasa löövad ka kaks nimekamat J-horrori lavastajat, Norio Tsuruta (Ring: 0, Kakashi, Yogen) ja Takashi Shimizu (Ju-on/The Grudge seeria, Rinne). Norio Tsuruta kaldub rohkem draama poole, seda saab ka aru tema kahest lavastatud tükist: Kengo Nishioka ning Spilt Water. Shimizu jaoks on see aga tume maa, eelistades vaatajas kõhedust või hirmu toota. Siin paraku põles Shimizu läbi, jättes mind külmaks. Tema kolmes loos potentsiaali oli, kuid lühikese aja jooksul ei suutnud ta midagi huvitavat luua. Kõige meeldivam pala oli Toyoshima Keisuke "The Visitor", mis suutis natuke kõhedust tekitada ning ega endalgi oli lapsepõlves sama hirm. :) See ei tähenda aga viletsa kompilatsiooni nagu seda on ToT juures kahjuks midagi, kõik see kraam on rohkem kui kergesti unustatav.

Suurimaks veaks pean lühifilmide enamjaolt äkilist lõppu, puuduvad nii kulminatsioon kui ka šokeeriv sisupööre. Lihtsalt lõppevad, genereerides mälusopis kolm tähte: W T F.

J-horrori fanaatikud võivad küll isendit eksamineerida, on ju ka omamoodi kultuuriaken Jaapani kummituslegendide ning müütide maailma. 2/10.