Akira (1988)

Akira
Katsuhiro Ôtomo

Alateadvus käskis mul juba ammusest ajast Akira vaatamata jätta, kuni üks päev sain oma imelikust blokist Akira vastu jagu ning otsustasin ära vaadata. Arvasin, et arvustuse kirjutamisel rebin filmi tükkideks, aga.....

21. sajandi keskpaigaks on Neo-Tokyo jõudnud kaose ja anarhia kuristiku äärele. Tänavaid valitsevad rivaalitsevad mootorrattajõugud. Ühel päeval põrkab Kaneda jõugu liige Tetsuo kokku raugaliku välimisega lapsega, kes on osa valitsuse salajasest projektist nimega Akira. Projekti eesmärgiks on luua psühhokineetiliste võimetega lapsed, et neid relvana kasutada. Sõjavägi on valmis kõigeks, et projekti taas kontrolli alla saada... (copy paste Filmiveebist'st)

Akira animatsioonifilm on adaptsioon samanimelisest mangast, mis on väga mahukas (ca. 2000 lk) ning ka kõva hitt. Filmist jäeti paljud (olulised) elemendid välja, mille tõttu on tavaliselt nii, et manga fännidele film ei meeldi ning filmi fännidele manga ei istu. Ei tea kas ka tõene on, sest endal tutvus mangaga puudub.

Tavapärane koolitund...

Juba esimestel minutitel märkasin vapustavat animatsiooni, mis võib lausa mentaalse erektsiooni tekitada. Endal selline emotsioon puudus, kuid imetlusväärseks pean küll. Olgu see siis neo Tokyo neoontulederikas maastik, hiiglaslikud plahvatused tänavatel või tegelased, kõik on nii ilus et teeb isegi paljudele tänapäeva animatsioonidele silmad ette.

Soundtrack on omapärane, traditsioonilised helid miksitud modernsete tehnomaiguliste helidega. Palad on kummitavad ning müstilised, kuulates tundub, et oled justkui unenäomaailmas. Minu sõnavara muusikavallas on kasin, sestap ei ole ka eriline kirjeldaja antud valdkonnas. Niisama kuulates ei suudaks uskuda, et nii hästi filmile sobib.

Algus on ehk aeglasem, keskendudes rohkem tegelaste lihvimisele ning iseloomustamisele, teises pooles aga läheb suureks mölluks lahti. Tokyo lagunemist ning viimaseid 20 minutit on lihtsalt lust vaadata ning ekraanil toimuv ei suutnud mind küll külmaks jätta. Filmis on ka käsitletud vähesel määral sotsiaalseid probleeme nagu koolikiusamine, mangas ehk rohkem, siin vaid momendiks.

Silla lagunemine...must see!!

Pärast esimest tundi olin kindel, et film saab minult skooriks 7. Viimased 20-30 minutid võtsid lausa hinge kinni ning lõputiitrite ajal sai mu süda rahunetud, sest adrenaliinilaks leidis mu kehas endale vahepeal aseme. Filmi hindamine oli väga raske, kuid annan siiski 8. Tegu on aga ÜLIVÕIMSA 8'ga, mis protsendisüsteemis oleks 88%. Blogis on küll number 8/10, kuid meeldis rohkem. Lihtsalt 9 ei tahtnud panna, sest nii hea film ka ei olnud. Mina ja minu veider loogika. Duh. Üks parimaid filmielamusi viimasel ajal, kindlasti.