Aoi haru / Blue Spring (2001)

Aoi haru
Toshiaki Toyoda

Esmalt tahaksin vabandada suhteliselt pika pausi pärast, mis tekkis teatud faktorite tõttu. Filme ka vahepeal ei vaadanud üldse, ainult kolme J-drama seriaali, mis hetkel veel jooksevad ning arvustusi veel postitada ei saa. Täna vaatasin üle pika aja ühte filmi, kuid ma ei räägi sellest, vaid filmist mida vaatasin juba üsna ammu, mis mõõna tõttu hoopistükkis unustusse vajus. Filmiks on siis Toyoda Aoi haru aka Blue Spring. Kirjelduse varastasin Filmiveebist, mille ma ühtlasi ka kribasin.

Blue Spring portreerib ning näitab ühe väikese Jaapani kooli elu, kus õpetajad ei tee koolivägivallast väljagi ning tihtipeale saavad ülbitsejad õpilasgängide liidrite käest valusalt ning brutaalselt kere peale . Filmi peategelaseks on vaikne ent mõjuvõimas õpilane Kujo , kes ühe hirmsa võistluse tõttu tõusis kooli kardetumaiks ning võimsamaiks õpilaseks. Blue Spring näitab Kujo ning ta sõprade vägivaldset elu koolis, kus võimuredeli tippu jõuavad vähesed.

Kuna vaatasin üsna ammu tegelikult, siis kõik detailid mul meeles pole, kuid siiki piisavalt, et oma arvamust väljendada. Ma võiksin öelda, et olen suhteliselt ambivalentne. Alguses mulle ei meeldinud kuidagi näiteks soundtrack, kuid nüüd suhteliselt hea isegi on. Filmil on mitu tugevat külge nagu visuaalne pool ning võtteplatsid, mis hästi räpased on. Kool oli täis graffitit ning muud sodi. Ma isegi lausa kahtlen, et nii haiges seisus saab üks kool olla, kui just direktor pole hullunud narkomaan.

Soundtracki esitab selline garbage Jaapani bänd nagu Thee Michelle Gun Elephant. Ise pole just antud muusikastiili suurem austaja, sest antud stiil on minu jaoks liialt hardcore. Siingi olin alguses väga negatiivselt meelestatud muusika suhtes, kuigi pärast hakkas isegi meeldima, eriti just "DROP", mis ka viimases stseenis kõlab.

Mind häiris just vägivald. Imelik kuulda seda just minu suus, kes tihtipeale lausa naudib brutaalseid stseene filmides. Siin tundus kogu see krempel liialt pressitult ning sunnitult, ilma liigse vägivallata oleks saanud vägagi hästi hakkama. Vägivald kippus olema pigem nagu silmailuks kui vajalikuks elemendiks. Nii nagu mina olen aru saanud, meeldibki Toyodale vägivalda filmi toppida. Siin kahjuks minu silmis ebaõnnestunult.

Peategelane oli ehk pisut just selline tüüp, kes mulle väga ei meeldi kuid äkki seetõttu, et peegeldab minu teist polt? Ei tea, ei tea. Näitleja sai igastahes ilusti hakkama tema portreerimisega ning ega kõrvalosalisedki halvemad polnud.

Erilist sisu ei ole ollagi, enamusajast näitab lihtsalt nende erinevaid tegemisi ning juhtumisi koolis. Selle põhjuseks on tegelikult tõsiasi, et film on tehtud samanimelise manga järgi, mis on struktuurilt väikesteks erinevateks peatükkideks jagunenud. Filmi parimaks momendiks pean just viimast 8 minutit, mis oli üsna emotsionaalne ning mulle väga meeldis. Kahjuks ei suuda viimased 8 minutit minu silmis seda filmi niivõrd paremaks teha. Olen kahevahel 4 ja 5 vahel, kuid annan 5/10. Ehk kritiseerin liialt filmi, kuid lihtsalt nii mõnigi aspekt ei meeldinud ses filmis. Kahju, sest film omas kindlasti potentsiaali. Soovitan siiski vaadata, sest paljud kiidavad seda ning asjal ka miskine cult following.

PS! Soovitan mängu nimega Vampire: The Masquerade - Bloodlines, mis on mu all-time lemmik koos Silent Hill 2 ja Legacy of Kain: Soul Reaver'iga. Hiljuti läbisin ning lihtsalt vapustav maailm ning atmosfäär. Kindlasti soovitan!!!