Noroi (2005)

Noroi
Kouji Shiraishi

Jällegi J-horror (loodan et te ära ei tüdine :D), seekord mockumentary stiilis lugu kummitusest, või noh, ilma spoilimata tegelikult raske seletada. Üsna Blair Witchilik, aga ei oska lähemalt selles osas kommenteerida, kuna Blair Witchi ei ole täielikult näinud.

Film on dokumentaali stiilis ning seda viib läbi Masafumi Kobayashi, ajakirjanik kellel on suur huvi paranormaalsete nähtuste vastu. Ta saab kirja ühelt naiselt, kes kurdab oma naabri majast tulevat imelikke hääli. Kobayashi külastab toda maja ning kohtub imeliku ning pealtnäha pöörase naisega Junko. Peale seda toimuvad mõned alguses pealtnäha üksteisest eraldiseisvad ning kummalised juhtumised, mida Kobayashi kõike uurib ning avastab, et need kõik on seotud miskitmoodi Junkoga ning salapärase nime "Kagutaba'ga".

Filmi alguses on kusjuures öeldud, et päev pärast selle dokumentaali valmimist Kobayashi kadus jäljetult. Ning ka seda, et tegu on reaalse sündmusega. Odav marketing nipp, aga annab asjale maiku juurde.

Kouji Shiraishi eelnevate filmidega olen vähe tuttav, kuigi ega neid palju ole kah. Kuid siiamaani olen aru saanud, et tema alaks on just low-budget J-horror üllitised. Tundub ka, et talle meeldivad Jaapani õudsed urban legendid, või vähemalt legendid. Näiteks tuleb tema poolt jällegi varsti (või noh, pmst väljas juba) film nimega Kuchisake-onna, mis baseerub teada tuntud legendil (kes ei tea, siis wikipedia ning teised allikad on abiks). Mudugi IMDB ei kajasta ammugi mitte kõiki tema filme, sest enamus on kõik väga tundmatud ja meile õnnetutele kättesaamatud. Tema eelmine film Ju-rei oli täielik ripoff Ju-on'ist, kuid nagu üks IMDB inimene väitis, et arvatavasti ainult tõsised J-horrori fännidele suudab see meeldida, siis vähemalt mulle ta omamoodi meeldis. Loodan ka lähiajal vaadata "Dark Tales of Japan", kus ka tema väikene lühifilm sees on. Aga mis ma ikka siin jutustan, räägime eelkõige filmist.

Esmalt mainiks seda, et tegu on odava filmiga. Kuna film on dokumentaali stiilis, siis näeme ka kõike kaamerast ning enamus sündmusi on võetud üles käsikaameratega. Teatud momentidel esineb ka seetõttu värisemist, mis arvatavasti paljudele ei meeldi. Minu arust aga sobis filmi stiiliga vägagi hästi ning tegi mõned stseenid ikka üsna õudseks, eriti too metsastseen.

Süžeed pean filmi parimaks osaks. Alguses ei osanud midagi arvata, kuid pärast paarkümmend minutit hakkas lugu väga huvitavama, ma lihtsalt pidin teadma saama. Film ongi nagu suur müsteerium, mida Kobayashi lahendab ja mida vaataja näeb. Ja üldiselt mulle meeldib see inimeste küsitlemine ja üldse kogu see dokumentaali stiil, mis annab filmile niipalju juurde.

Hirmsaid kohti väga tihti ei olnud, aga pingeline atmosfäär oli sageli õhus ja mõned päris kriipid momendid olid ka, mis lausa judinad kaasa tõid, eriti just stseen lõpupoole, metsas. Muusika oli äärmiselt (rõhutan: äärmiselt) minimaalne, kuid sobilik sellegipoolest.

Pärast pikka jagelemisi minu ajus kahe isiksuse vahel, otsustasin anda filmile ÜLITUGEVA 7/10. Tõesti meeldis ja ei hakanud kordagi igav, mida mõne teise J-horror üllitise kohta kohe kindlasti ei saaks öelda.